Malle Pärn

FOTO: Lauri Kulpsoo

Teoloog ja näitleja Malle Pärn kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et neid, keda alusetult homofoobideks sõimatakse, ei kaitse ei humanistid ega erinevuste paraad. Ta väidab ka, et naiste kirikuõpetajaks lubamine on Piibli mõttes palju selgemini lubatav kui homosuhte õigustamine.

Septembri esimesel nädalal oli Usuteaduse Instituudis koos üks väga kirev seltskond. Umbes kakskümmend naist Eestist, Saksamaalt, Indiast, Lõuna-Aafrika Vabariigist ja Namiibiast vahetasid mõtteid selle üle, kuidas peaks kristlik kirik reageerima kaasaja ühiskonnas aset leidnud muutustele, ehk täpsemalt öeldes, missugused on kiriku peamised väljakutsed meie muutunud ühiskonnas.

Iga maa esindajad tegid ettekande oma maa olukorra kohta ja oma kiriku tegevuse kohta. Peamised probleemid olid kummalisel kombel kõikides maades ühed ja samad. Võimu korrumpeerumine ja kaugenemine rahvast, vara koondumine mõistmatute ülirikaste kätte, vaeste jätmine üksnes kiriku hooleks, tööpuudus ja nälg, ning muidugi moraalituse ja relativismi pealetung.

Kummalisel kombel oli religiooni halvustamine, taandamine ja tõrjumine ühiskonnast probleem ainult meie kontinendil – Saksamaal ja Eestis. Aafrikas ja Indias austatakse ja hinnatakse ristiusku tunduvalt enam kui Euroopas.

Samas aga näib Euroopa kirikut moraalituse pealetung vähem häirivat kui India ja Aafrika kirikuid. Kõige «edumeelsemad» olid sakslased, kes pooldasid samasooliste paaride liitu ja olid ka ise kirikus selliseid paare ühiseks eluks õnnistanud. Eestlased, peale minu, targu vaikisid sel teemal.

Aga miskipärast ei suutnud sakslased oma suhtumist veenvalt ära õigustada. Lihtsalt järeleandmine inimeste soovidele, väide, et «ka nemad tahavad õnnelikud olla», ei kustuta Piiblis mitmes kohas äratoodud karmi hukkamõistu meestevahelisele seksuaalsuhtele. Põhjenduseks tuuakse see, et mitmed käsud ja ettekirjutused on meie ajal ebaolulisteks arvatud. Aga ma ei tea, et oleks «tühistatud» midagi niisugust, mille eest Jumal Mooseselt eksija surmaga karistamist nõudis. Ja veel, Piiblis pole ühtki kirjakohta, mis õigustaks homosuhet.

Analoogia mõttes toon näite: Piiblis on paar kirjakohta, mis otsesõnu keelavad naisele õpetamise ja koguduses kõnelemise, nende lähem uurimine (eksegees) aga tõestab, et neil kirjakohtadel pole midagi tegemist kiriku praeguse vaimuliku ametiga. Ja palju rohkem on Piiblis neid kirjakohti, mis sisuliselt toetavad naisele vaimuliku ameti lubamist. Seda teemat käsitlesin üsna põhjalikult oma Usuteaduse Instituudi diplomitöös.

Taaveti ja Joonatani hella ning puhast sõprust ei saa ega tohi kuidagi homosuhteks pidada. Ning Jumala armastus ei tähenda seda, et inimene võib kõike teha – sellisest suhtumisest lähtudes võiks kuulutada «kehtetuks» või aegunuks juba kõik käsud ja keelud.

Sekulaarne ühiskond teeb seda nagunii ja istub siis maha uusi «eetikareegleid» välja mõtlema, et inimesed üksteist lõhki ei kisuks. Kirik ei tohi tühja tuult taga ajada, kirik peab ühiskonnas toimuvad muutused teoloogiliselt läbi kaaluma.

Ma üldse ei tahaks seksuaalsuse teemal avalikult sõna võtta. Minu jaoks on see väga intiimne ja isiklik teema, see peaks olema kahe inimese saladus, igasuguse võõra silma eest varjatud. Mulle ei meeldi, et seda tahetakse kangesti avalikuks ja igapäevaseks teha, et seda meile nii meediast kui kultuurist lausa vägivaldselt (ja paraku üpris labaselt) peale surutakse, isegi lapsed pole selle eest enam kaitstud.

Kuna armastuse seksuaalsuhe on seotud inimkonna edasikestmisega, on see ka püha. Just selle pühaduse kaitsmiseks on kehtestatud abielu, mis katoliku kirikus kuulub ka sakramentide hulka.

Ja on äärmiselt alandav inimese määratlemine tema seksuaaleelistuste järgi või jaotamine gruppidesse vastavalt sellele, missuguseid seksuaalmänge keegi mängib. Inimese põhiolemuse moodustavad mõistus ja süda, vaim ja hing, mitte seksuaalorganid.

Aga, paraku, meil on see õrn teema kuidagi rohmakalt esile tõstetud. Ja mul on kahju nendest homoseksuaalsete kalduvustega inimestest, kes ei taha kõigile avalikult arutamiseks pakkuda oma intiimelu saladusi. Olen kindel, et neilgi on seda aktivistide käsikähmlust piinlik kõrvalt vaadata. Miks ei kaitse aktivistid neid, kes ei taha ennast avalikult «lõbusaks» kuulutada (gay – inglise keeles «lõbus, kergemeelne»)?

Mida õõnsam on mingi tegevus, seda kõlavama nime all ta esineb. Nii «Humanistliku kristluse manifest» kui ka «Erinevus rikastab» kampaania ei tegele sugugi kõikide «erinevuste» propageerimisega või kaitsmisega ega võrdse vabaduse nõudmisega kõikidele.

Neid, keda alusetult ja agressiivselt homofoobideks sõimatakse, ei kaitse ei humanistid ega erinevuste paraad. Ikka ainult «omi» –, neid, kes mõtlevad niisamuti nagu nemad. Kõik «vastased» on nende meelest mõistmatud ja sallimatud ja vajavad ümber kasvatamist.

Ma pole täheldanud sealtpoolt mitte mingit kahtlusevarjundit, ühegi vastuväite tunnustamist või isegi kaalumist ega sammugi taganemist oma seisukohtade pealesurumisel. Ka mitte tegelikku soovi teemat kainelt ja mõistlikult arutada. Seega, mõlemale liikumisele võib õigusega ette heita vihkamise ja vastandumise õhutamist ühiskonnas. Võimalik, et ebateadlikult. Aga kampaaniaid tuleks korraldada teadlikult. Siis kannaksid nad ka head vilja.