/nginx/o/2014/10/17/3438739t1hd556.jpg)
/nginx/o/2012/03/12/1009120t1hc2a9.jpg)
Tervishoiutöötajatel oleks mõistlik leppida 6,6-protsendilise palgatõusuga, mis on kaugelt kõige suurem tõus riigiteenistujate hulgas, kirjutab TLÜ riigiteaduste tudeng Jonatan Karjus Postimehe arvamusportaalis.
Jonatan Karjus: arstid, leppige 6,6 protsendiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisipäeva hommikul usina lehelugejana kohvikõrvale kolme Eesti tuntumat päevalehte lugedes üritasin leida vastuse küsimusele, millised on arstide streiginõudmised. Eeldusel, et enne hommikut veel mõistsin laias laastus arstide streigi põhjuseid, siis hommikune meediaelamus keeras kõik tagurpidi.
Arstkond on valinud jäiga läbirääkimistaktika. Lugedes väljapakutud probleempunkte, millele oodatakse kiiret reageerimist, tundub, et streigi kiire kulg polegi arstide huvides – otse vastupidi. Probleempunktid on nõnda mitmetahulised ja üksteisele vasturääkivad, et konkreetseid ajalisi raame, kuna lahendused tulevad, on vähemasti minu tagasihoidlikul arvamusel praktiliselt võimatu pakkuda.
On arusaamatu, kes on streigi osapooled. Ühelt poolt nõuavad arstid palgatõusu, teiselt poolt peab läbirääkimisi haiglate liit, kes justkui tänases sotsiaalpartnerluse vormis püüab leida häid lahendusi. Streikijad samas adresseerivad oma sõnumeid sotsiaalministrile, kellel tänases olukorras on käed lühikesed.
Kas streikijad nõuavad tulevikus palju räägitud sotsiaalpartnerluse asemel ministri ainuisikulisi otsuseid kõigis meditsiini puudutavates küsimustes? Ilmselt mitte.
Õpetajate streigil oli konkreetne eesmärk ja nõudmine, see oli inimestele arusaadav. Arstid aga räägivad järjekordade pikkuse vähendamisest, teisalt aga nõutakse arstide koormuse vähenemist ja palgalisa.
Palk polevat prioriteet, aga selle teema suretamine on muidugi täiesti arusaadav, sest arstide palganumbrite juures ei saa see tõenäoliselt avalikkuse toetust.
Peame mõistma oma ühiskonna tänast seisu. Rikkust ei korjata paari aastaga, see on pikem protsess. Olgem ausad, õed ja hooldajad on täna palju kehvemas olukorras kui keskmiselt 1700 eurot teenivad arstid. Prioriteet peaks olema pigem nende inimeste palkade tõus võrreldes üldise hinnatõusuga.
Usun, et tervishoiutöötajatel oleks mõistlik leppida 6,6-protsendilise palgatõusuga, mis on kaugelt kõige suurem tõus riigiteenistujate hulgas. Lihtsaid ja kiireid lahendusi selles valdkonnas ei ole. Tunnistagem probleeme ja üritagem neid lahendada konstruktiivses vormis. Nurkasurumine ei too kaasa efektiivseid lahendusi.