Anneli Talvik: sein muutuste ees

Anneli Talvik Foto: Liis Treimann

Perearst Anneli Talvik kirjutab, et näeb oma tööd tehes järjest, kuidas tervishoiu korraldamatus läheb korda ainult arstidele-õdedele. Ning just nende arvel on saavutatud ka süsteemi paljukiidetud efektiivsus.

Töö inimese kui tervikuga on mind õpetanud vaatama tervishoidu laiemalt kui vaid oma perearstikabinet. Tervishoiusüsteem on keeruline maastik, kuhu pidevalt suunan ekslema oma patsiente. Sellel maastikul tegutsedes olen täheldanud, et tekkimas on kuristik selle vahel, mida arvavad tervishoiust arstid ja patsiendid, ning kuidas poliitikud seda valijatele serveerivad.

Olen ka üks neid arste, kes on otsustanud, vaatamata kõigele, jääda tööle Eestisse. Seega olen alati uskunud võimalusse, et ka poliitikud vaatavad lõpuks lihtsatele probleemidele silma ja tunnistavad vastutust tervishoiusüsteemi korraldamise eest. Tahan uskuda, et see on tugeva ja ausa riigi tunnus.

Olen töötanud perearstina 15 aastat. Selle aja jooksul olen näinud, et poliitikud teevad muudatusi tervishoius vaid ühel juhul – kui ohtu satub nende maine. Selleks tuleb arstidel-õdedel ka seekord näidata, milline on olukord päriselus, ehk kuidas poliitikute hüüdlaused «järjekordade lühendamine on meie prioriteet» juba ammu hirmutavalt õõnsana kõlavad.

Eesti tervishoiusüsteemis vajalikest muudatustest on analüütikud ja spetsialistid rääkinud aastaid. Arstina näen, et streik on eelkõige protest poliitikute suhtumise vastu. Tean, et enamik kolleege on sama meelt.

Ootaksin sotsiaalministrilt, et ta rahanappuse jagamise asemel läheb valitsusse ettepanekuid tegema, poliitikaüleseid lahendusi otsima. Kui siiani pole taibatud, et vaja pole kosmeetilisi parandusi, vaid suuremaid tervishoiumuudatusi, siis viimase minuti üleskutsed

uuteks kohtumisteks ei kõla enam usutavalt.

Arstiabi kvaliteet läheb praegu korda vaid arstile ja patsiendile. Olen perearstina ammu aru saanud, et meditsiinis toimuv pole peale seal töötavate inimeste mitte kellegi asi õigemini, need probleemid pole kellegi asi. Patsiendid on aga üksikisikutena liiga nõrgad või haiged, et protestida.

Kvaliteet, kättesaadavus ja efektiivsus on kolm põhilist sõna, mida nii ministeeriumi ametnikud kui haigekassa pidevalt kordavad kui põhieesmärke, mis on patsiendi huvides. Alles hiljuti kiitis peaminister, et meie tervishoiusüsteem on niivõrd efektiivne, et on teistelegi eeskujuks. See on niisuguse inimese jutt, kes ise arstiabi ei kasuta või ei tee seda samal kombel nagu teised patsiendid. Arstide-õdede jaoks on see elukauge ja isegi ülbe vaatepunkt, sest efektiivsus on saavutatud just madalate palkade ja ületunnitööga. Tavalise patsiendi jaoks on perearsti ja eriarsti vahel liikumine muutunud aga lausa virelemiseks.

Arstitööd rahulikult ja keskendunult teha pole enam võimalik. Kõikide nende segaduste igapäevane lahendamine pole arsti ega õe töö – arstid tahavad ravida. Streigi väljakuulutamise hetkest pole sotsiaalministri ega peaministri suust kõlanud muud seisukohta kui see, et arstide palganõudmised on ebarealistlikud. Palgatõusule keskendumine viib aga kõrvale põhilisest teemast – probleem pole mitte niivõrd palkades, kuivõrd arstide frustratsioonis korraldamata tervishoiu pärast. Perearsti peetakse eraettevõtjaks, kuigi ta on piiratud teovõimega. Saan ettevõtjana osta printereid ja pastakaid, aga ma ei saa korraldada riigi korraldamatust ega parandada lonkavat koostööd tervishoiu osade vahel. Perearstid on püüdnud saavutada muudatusi, aga sein on lihtsalt ees.

Põhilistele probleemidele – visiooni puudumine ja ülbe retoorika – on viimastel nädalatel tähelepanu juhtinud mitmed arvamusartiklid. Tervishoid on tervikuna Eestis stagneerunud – selle eest vastutavatel ametnikel on valdavaks mõttemugavus ja argus midagi muuta. Kahetsusväärselt sageli vaatab vastu oskamatus probleemi näha või lausa küündimatus. Praegune sotsiaalminister on olnud postil piisavalt kaua, et midagi muuta, ja ta on tõesti, võrreldes eelmistega, vähemalt proovinud. Koolis saaks ta tubli kolme kätte.

Kõnekas on see, et ametnikest vastutajad tervishoiualal saavad mitu korda väiksemat palka kui näiteks nende kolleegid vastava töö eest majandusministeeriumis. Seega, eriti teravaid pliiatseid sinna lihtsalt tööle ei kandideerigi. Siin riigis on normaalne, et näiteks maanteede eest vastutavat juhti väärtustab riik kolm korda kõrgema palgaga kui tervishoiu ja inimeste eest vastutavat juhti.

Kui haiglates on reformid tegemata, siis peremeditsiin on totaalselt läbireformitud. Haiglate majandamist kõrvalt vaadates on selge, et tark peremees oma majapidamises nii juhtuda ei laseks. Haiglad tegutsevad eesmärgiga oma maja arendada ja võimsust koguda, sest neile makstakse tükitöö eest. Süüdistada neid selles, et rahakasutus on aparaadikeskne, oleks liiast. Haiglajuht teeb oma tööd etteantud mängureeglite järgi ja need reeglid ütlevad, et inimeste ravimiseks mõeldud raha pesemine läbi haigla masinapargi on Eestis aktsepteeritud. Aga kelle arvel? Muidugi arstide-õdede-hooldajate arvel. Nii see lihtsalt läheb, kui haigla saab haigekassast mõne uuringuga rohkem raha kui terve korrusetäis arste patsientide igapäevaste vastuvõttudega. Kas pole mitte tervishoiukorraldaja ülesanne selline asi lõpetada?

Peremeditsiin töötab praegu veel tänu lõdvale poomisnöörile, aga õhk hakkab juba otsa lõppema. Kuigi perearstide juures lahendatakse enamik inimeste muresid, on rahastamine niivõrd haiglate poole kaldu, et esmatasandisüsteem laguneb, maapraksiseid juba järjest suletaksegi. Perearstid ei lähe välismaale mitte ainult palga pärast, vaid ennekõike ametnike halva suhtumise pärast.

Kes kujundavad väärtushinnanguid Eesti ühiskonnas või – viidates arstiabi praegusele korraldusele – mille põhjal need kujunevad? Kas väärtustame läikivaid masinaid, uhkeid betoonehitisi või töötavaid inimesi? Kui aparaat katki läheb või elektrit pole, saab arst võib-olla inimelu päästa, kui ta mõtlemisvõime pole räbalateks kulutatud.

Arst ei peagi vähe palka saama ja arstil on õigus oma tööga ka rikkaks saada. Arstid ja õed ei taha vähem tööd teha kui teised inimesed, aga teha tuima masinana pooleteise või kahe kohaga tööd, mis vajab värsket aju ja puhanud empaatiavõimet… Midagi sellist ei saa ühiskond lõputult oodata. Ja ammugi ei pea arst taluma ühiskonna ilkuvat suhtumist, kui ta nõuab korralikult töötavat tervishoiusüsteemi, mis suudaks vastu võtta ja aidata kõiki patsiente.

Kes veel peaks selle eest seisma, kui mitte arstid ise? Oleks lausa ebaeetiline seda patsientide huvides mitte teha. Ja miks peavad arstid olema need, kes ütlevad oma patsientidele, et nii väikese raha eest, nagu meie riik tervishoiule kulutab, ei saa muud kui veel pikemaid järjekordi, veel rohkem suletud haiglaid ja hääbuvaid perearstikeskuseid maal? Kui tervishoius midagi muuta ei taheta, siis seda kõva häälega välja öelda pole mitte arstide, vaid poliitikute vastutus ja ülesanne.