Parteide vastandumise strateegia on üks levinud poliitkommunikatsiooni võtteid kogu maailmas. Näib, et saabuvate kohalike valimiste kampaania iseloomuks soovitakse kujundada hea ja halva ehk «meie» ja «nende» vastandumist, mis on kaugel poliitilisest tasakaalustatusest.
Nii ongi Keskerakond avaldanud soovi juhtida Eestit just nii, nagu ta on seda teinud Tallinnas. Ja peagi võib oodata sõnumit, kus valitsuse juhtpartei lubab teha Tallinaga sama, mis riigiga.
Huumoriga võib asja kokku võtta järgmiselt: esimesel juhul saaksime üleriigilise tasuta bussiliikluse ning autoga sõit Tallinna-Tartu maanteel oleks peatatud, kuna seal laiutaksid vaid bussirajad. Ilusate loosungite katteks aga pole rahalisi vahendeid olemas ega tulemas. Kui kampaanias polegi see ju oluline – või kuidas?
Samal ajal streigiksid Reformierakonna juhitud pealinnas trammi-, bussi- ja trollijuhid. Linnavolikogu otsustaks aga Nõmme lasteaia ehitamise asemel anda garantii lõhki laenanud Viimsi valla päästmiseks, ja seda vaid paari tunniga.
Pidev vastandumine on aidanud kaasa sellele, kus Eesti riik ja Tallinn oleksid üksteist välistavad ning asuksid maailmakaardil hoopis eri paigus. Riik ei saa välistada Tallinna ja Tallinn ülejäänud Eestit nii, nagu me ei saa ühes potis keeta kahte erinevat suppi.
Erakondade toetusuuringud annavad kinnitust, et avalikkus ei ole vaid vastandumisele orienteeritud poliitikaga rahul – kasvanud on nende inimeste osakaal, kes ei oska öelda, millisele erakonnale toetuse annaks. See on tupiktee kõigile erakondadele.