Kaarel Arb: kaotatud telepõlvkond

Kaarel Arb Foto: Pm

Pärast kaheaastast pausi on minu majapidamises taas eestlaste lemmikkoduloom televiisor. «Väga hea,» mõtlesin suve hakul uut asukat vastu võttes, «saab kohaliku popkultuuriga jälle ree peale.» Sest tõsi ta on, pärast teleripaastu, mille sisse mahtus ka üks suurejooneline staariotsing, on päris keeruline värskemaid staarikesi pildi pealt või veel hullem, raadioeetrist ära tunda. Selline harimatus ei kõlba ju küll kuskile.

Praeguseks ei tundu värviline teleelu enam nii sürrealistliku paralleelmaailmana, pulti haarama ja telerit mängima panema aga ka väga ei kutsu, sest midagi oleks nagu valesti. Igav on, ei kõneta.

Eile ilmunud telepäevikute jaoks ühe nooremapoolse televaataja leidmise keerukus kinnitas mulle ammu märgatud suunda – alla või ka pisut üle kolmekümneste jaoks on telerivaatamine üsna tühise tähtsusega. Või ka vastupidi – Eesti telekanalite jaoks on see vanusegrupp olematu tähtsusega või lihtsalt olematu. Vaadatumate telesaadete tipuski laiutavad ikka samad saated ning mõne erandiga ei tehta ka väga palju, et nooremat põlvkonda tagasi teleri rüppe meelitada.

Ilmselt polegi asi nii palju vanuses kui nõudlikkuses. Pidurdamatu liikumine on aga ikka selles suunas, et vaataja tahab rohkemat ja on valmis seda otsima mujalt, kui lähimad kanalid nõudlusele vastu ei suuda tulla. Soome televisiooni on praegu asendanud lihtsalt internet, kus pole valik enam Spede mängushow ja «Ritari Ässä» vahel, vaid leiab pea kõike praegustest hittidest 60ndate kultus-ulmesarjadeni välja.

Ei saagi eeldada, et iga nišiseriaal meie suurkanalitesse jõuaks. Eks raha ja vaatajanumbrid peituvad ilmselt ka edaspidi omatoodangus ning seda võiks rohkemgi olla, aga kuidagi kaootiline ja rööbastelt maas on meie kanalite programm. Justkui telekanalites ei teatakski, mida maailmas tehakse ja vaadatakse.

Telehooaja alguses on muidugi iga saade enneolematu, aga promovahust läbi vaadates paistab taaskasutatud vana. Telekanalite jaoks kaotatud põlvkond enam ei vaevugi selles vahus kaevuma ning viib oma panuse eestlaste keskmisesse telerivaatamisse (suvel kolm ja talvel neli tundi päevas) globaalsesse arvutivõrku.

Lõputute arhiividega internet pol­e mööduv moeröögatus. Omavahel konkureerivad kanalid peavad paratamatult võistlema ka põhimõtteliselt kõigega, mis kunagi kuskil telekanalitele jõudnud on.

Praegune tudengite ja hipsterite põlvkond on aga varsti see, keda ka reklaamipakkuja ühe sihtrühmana näeb ning siis, kui enne midagi ei muutu, liigub koos vaatajatega teleri juurest internetti ka raha. Ehk tasuks juba tegutseda?