Gruusia parlamendivalimised olid vabad ja ausad ning pole ühtegi märki, et võiks tekkida kardetud rahutusi. Ehkki lõplike tulemuste selgumiseni läheb aega, kinnitas president Mihheil Saakašvili oma erakonna kaotust ning Bidzina Ivanišvili juhitud senise opositsiooni võitu.
Kõik on olnud püüdlik ja korralik, nagu korraldataks valimisi õpiku järgi – nii ütles Postimehele üks hollandlasest vaatleja Gruusia valimiste kohta. See langeb kokku rahvusvaheliste organisatsioonide hinnanguga. Rikkumisi oli vähe ja valimiste korraldus oli suurepärane. Tore on kuulda hinnanguid nagu «tõeline demokraatia» ja «Gruusia läbis testi».
Enne valimisi peljati ebameeldivaid arenguid ning «kahe «švili» valimissõda lääne meedias», nagu seda kirjeldas Artur Jugaste (PM AK, 29.09), andis neile kartustele ainult hoogu. Ühelt poolt kahtlustused, et president püüab valimistulemusi võltsida. Teiselt poolt hirm provokatsioonide ees, juhul kui opositsioon peaks kaotama. Midagi sellist pole juhtunud.
Gruusia riiklusele ja sellele, et Gruusia inimesed usuksid valimistulemusi, on lääne vaatlejate hinnang valimiste protseduuri kohta erakordselt oluline. Seda enam, et ees seisab parlamendi rolli suurenemine presidendi institutsiooni arvelt.
Milline saab olema Gruusia sisepoliitika, on siiski ebaselge. Esiteks on valimistel enamuse saavutanud opositsiooniblokk väga kirev ning isegi peaministritoolile pürgiv Bidzina Ivanišvili on juba jõudnud öelda, et küllap laguneb valimistel ühiselt esinenud jõud parlamendis mitmeks. Teiseks puudub Bidzina Ivanišvilil endal poliitiline minevik ning ta isiklikud sõnavõtud on olnud liiga vaoshoitud, et sellest joonistuks üheselt mõistetav poliitiline programm. Venemaal äri ajades miljardäriks saanud mees teatas oma poliitikasse astumisest napilt aasta eest.
Kui Eestis toimusid 1990ndatel kiired muutused, siis vaevles Gruusia sisetülides ja/või vegeteeris toonane poliitiline eliit, kartes sisulisi muutusi. Saakašvili on pärast rooside revolutsiooni pööranud Gruusia jõuliselt moodsa majandusstruktuuri ning läänelike väärtuste poole. Väga kiiretes muutustes võime näha nii tema poliitika edu kui võtit seletamaks tema nüüdset kaotust parlamendivalimistel.
Selge on, et Gruusia parlamendis saab olema sisult väga tugev opositsioon. Seda, millises suunas ja kuidas tõukab Gruusiat Ivanišvili, on aga Eestiski põhjust tähelepanelikult jälgida. Kuna Saakašvili ametiaeg presidendina veel kestab, peavad kaks meest ka koostööni jõudma.
P.S. Selle pärast, et vaba maailma poliitikud, nagu Urmas Reinsalu, Bernard Kouchner või näiteks Wilfried Martens on ajakirjanduses kirjeldanud muret Gruusia julgeolekuolukorra pärast, ei pea ei Eesti riik ega tema volitatud ametnikud küll kuidagi vabandama hakkama.