Lapsevanemate liit: arenguvestlus on tähtsaim tööriist lapse arengu suunamisel

Enn Kirsman. Foto: Peeter Langovits

Eesti Lapsevanemate Liidu (ELVL) juhatuse esimees Enn Kirsman rõhutab arenguvestluse debatti jätkates, et ELVLi hinnangul on arenguvestlus tähtsaim tööriist lapse arengu suunamisel.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustega on haridus- ja teadusministeerium teinud ettepaneku vähendada «koolibürokraatiat» ning vabastada klassijuhatajad iga-aastasest kohustusest pidada õpilaste perekondadega arenguvestlusi. Ministeeriumi ettepaneku kohaselt on piisav, kui õpetaja pühendab perekonnale oma ajast pisku, tavaliselt mitte üle ühe tunni, iga kahe aasta tagant.

Oleme Eesti Lastevanemate Liidus risti vastupidisel seisukohal. Meie arusaamise kohaselt on koolis põhiprotsessiks lapse areng ning kõik tegevused peaksid olema allutatud lastele võimalikult soodsa arengukeskkonna loomisele. Oleme veendunud, et parima tulemuse annaks see, kui igale lapsele koostataks kodu ja kooli koostöös just tema huvidele ja võimetele vastav ning lapse arendamisele suunatud arengukava. Loomulikult peab ka lapsel endal olema võimalus arengukava koostamisel kaasa rääkida ja otsuseid langetada. Ainult nii saavutame olukorra, kus lapsepoolne panus ja huvi tulemuste saavutamiseks on piisavalt suur ning tegutsema motiveeriv. Praegu on lapsed, aga ka õpetajad sisuliselt absurdisituatsioonis, kus nad peavad täitma «ülevalt» tulevat õppekava, saamata seejuures sisulisi valikuid teha. Kuna puudub võimalus rääkida kaasa otsustamises, siis puudub paraku ka vastutus ning ka huvi tulemusi saavutada.

Kui riikliku õppekava «selgeks õppimise-õpetamise» asemel muutuks peamiseks iga lapse arengu soodustamine, muutuks ka õpetajate, õpilaste ja lastevanemate arusaam arenguvestlusest. Peale paradigma muutumist muutuks formaalne arenguvestlusest «jututund» peamiseks õpilase arengut suunavaks ja seda tagasisidestavaks «tööriistaks». Usume, et keegi ei arvaks peale taolist muutust, et lapse arengu suunamiseks piisab tunnikesest kahe aasta tagant. Arvame, et miinimumaeg, mis õpetaja, kelleks enamasti on klassijuhataja, igale lapsele ja tema perekonnale pühendama peaks oleks üks tund õppeveerandis. Kuuskümmend minutit sisulist, lapse edusamme, aga ka vajakajäämisi kokku võtvat ning samas ka tema lähitulevikku kavandavat sisulist vestlust pole ju palju soovitud. Meie soov on, et klassijuhataja oleks kui perekonna liige, kes lapse koolis veedetavate aastate jooksul toetaks lapse arengut perega samaväärselt.

Ütlete, et üks tund õppeveerandis, see on ju mõeldamatu. Millise koormuse see klassijuhatajale asetab? Arvame, et klassijuhatamine ei peaks olema aineõpetajatele lisakohustus, mille eest õpetajale üsnagi pisikest lisatasu makstakse. Need õpetajad, keda kooli juhtkond, aga miks mitte ei võiks ka kooli hoolekogu selles otsustusprotsessis kaasa rääkida, on usaldanud-määranud klassijuhatajateks, peaksid saama on põhipalga justnimelt klassijuhata funktsiooni täitmise eest – tundide «andmine» võiks tulla kõne alla, kui õpetajal selleks mahti ja jaksu on.

Ainult sõnades ja formaalsete seaduseparagrahvidega trikitades ei saavuta me riikliku õppekava üldosas püstitatud õpilaskesksuse eesmärki.