Juhtkiri: streik, millest pole lihtne väljuda

Foto: Urmas Nemvalts

Eilsest elame niisiis arstide streigi lainel. Streigini jõutakse töövaidlustes, nagu ikka siis, kui lahendust läbirääkimiste laua taga pole sündinud. Tööseisak viitab valdkonnas valitsevale kriisile, avaldugu see siis suhtlemiskriisis, mingit liiki süsteemses segaduses või mõlemas korraga. Nagu iga kriisi puhul, nii hakkab ka streigi lõpp paistma momendist, kus osapooled jõuavad teatud põhimõttelistes asjades ühesugusele arusaamisele, luues niiviisi platvormi, millelt edasi liikuda. Õnnetuseks ümbritseb alanud streigi puhul kõnealust vundamenti seni sügav uduloor. Patsiente teeb see õigusega murelikuks.

Praeguse streigi puhul on algusest peale kasutatud sõna «ebaselgus» ja paraku näitavad kõik märgid, et see diagnoos peab endiselt paika. Esiteks on mõnevõrra ebaselge, keda streikijate peamiseks eestkõnelejaks olev arstide liit üleüldse esindab, kui osa arste ei streigigi; teiseks segadus selle ümber, kas peamiseks nõudmiseks on siis ikkagi palgad, töökoormus või tervishoiusüsteem tervikuna? Olukorda ei tee paremaks ka poliitilised jõud, kes loodavad sogast vett ära kasutades omaenda kalakoti priskete purikatega täita.

Streikijate juhid on olnud varmad väitma, et palganõuded on vastaspoole kuri meedialobi. Kuid sama agaralt lükatakse streigi lõpetamise tingimusena ette kollektiivleping, milles väljapaistval kohal on just nimelt töötasu alammäärad, töö- ja puhketingimused.

Avalikkuse ees räägitakse aga hoopis tervishoiu arengust laiemalt, uute arstide-õdede ettevalmistamisest alates ja haiglate arvuga lõpetades (nõue arstide Eestist lahkumise ning tervishoiusüsteemi lagunemise peatamiseks), mis pole kindlasti ainult sotsiaalministri ega ühe konkreetse töövaidluse teema.

Tavakodaniku vaatenurgast oleks niisiis olulisim, et võimalikult kiiresti jõutaks kokkuleppele, mis alanud streigi lõpetaks. Mastaapseid arutelusid süsteemi jätkusuutlikkuse üle saaks jätkata ka utoopiliste nõudmisteta. Ning tervishoiusüsteemi edasist arendamist tuleb poliitikutelt loomulikult nõuda – siin aitab avalikkus kaasa (mõelda).

Laias laastus on Eesti tervishoiusüsteemis läbi viidud reformid ju olnud märkimisväärsed, mida tunnustanud ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid. Pole kahtlust, et avalikku raha kasutatakse efektiivselt, kuid süsteem vajab lisaraha. Kas selleks võiks olla näiteks patsientide omaosaluse suurenemine (praegu Eestis 21 protsenti, OECD keskmine läheneb 28 protsendile)?

Kõik see on poliitilise valiku küsimus ja niisugused otsused ei sünni päevapealt. Streik, mille hinnaks patsientide kannatused ja segadus raviasutustes, aga jätkub.