Ahto Lobjakas: erakonnaline seisukord

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et tasuks mõelda, kuidas sai iseenesestmõistetavaks see, et riigikogus tegutsevad poliitikud ei ole inimesed nagu kõik teised. Nad on kutselised rahvaesindajad, kel rahvaga on järjest vähem tegemist.

Eesti võimusurutise iva on lihtne leida: noore ja demokraatiaks alles küpseva ühiskonna kohale on end sisse seadnud professionaalsete poliitikute klass. Oma mänedžerivõimetelt on see klass maailmatasemel, olles krooninud oma saavutused Eesti viimisega eurotsooni.

Erinevalt arenenud demokraatlikest ühiskondadest ei takista temasse sisse kodeeritud nõrkusi väljendumast – võim rikub ja absoluutne võim rikub täielikult – ei küps poliitiline kultuur ega pikk demokraatia traditsioon. Võim Eestis ekspluateerib üha julgemalt seda, mis ülevalt poolt paistab avalikkuse leplikkuse või abitusena.

Poliitilise klassi võõrandumine demokratiseeruvast poliitilisest kultuurist tekitab ühiskonnas frustratsiooni, mis väljapääsu leidmata võib muutuda ennasthävitavaks. Selles mõttes on Marju Lauristinil kahtlemata õigus: Eestis on revolutsiooniline situatsioon. Kuidagi peab vastasseis lahenema, kas pauguga, protestina valimistel või vaibudes sisinaga stagnatsiooni.

Tasuks mõelda, kuidas sai iseenesestmõistetavaks see, et riigikogus tegutsevad poliitikud ei ole inimesed nagu kõik teised. Nad on «poliitikud» – mitte enam mitmesuguste elualade esindajad, kes on valitud paariks aastaks saadikukohale, vaid kutselised rahvaesindajad, kel rahvaga on järjest vähem pistmist.

See on situatsioon, milles ei ole iseenesest midagi unikaalset. Lääne-Euroopa on täis poliitilisi süsteeme, mis koosnevadki peaasjalikult professionaalsetest poliitikutest. Aga need on enamasti stabiilsed ühiskonnad, kus demokraatliku poliitilise kultuuri sügavus tasakaalustab ja ankurdab võimu. Väärib tähelepanu, et kriisides pead tõstvaid protestiliikumisi ei juhi tavaliselt karjääripoliitikud, vaid inimesed n-ö väljast. See on üks moodus süsteemi uuendada ja värsket verd juurde tuua.

Mis teeb Eesti olukorra iselaadseks, on asjaolu, et meie poliitiline klass ei tunne ennast (kõigi märkide järgi) istuvat respekti väärival demokraatlikul traditsioonil. Poliitikud ei ole kahtlemata vähem intelligentsed kui mittepoliitikud, aga nad on edumeelsuse skaalal kindlasti vähem ärksad. Süsteemi õhutamise asemel näib Eesti poliitilise klassi prioriteediks olevat oma privileegi kindlustamine.

Poliitikud on põgenemas tavainimeste jurisdiktsioonist. Näiteid on mustmiljon, alates Reformierakonna ja Kristen Michali võimetusest näha musta raha probleemi Eesti kui terviku vaatepunktist ja lõpetades meie poliitilise süsteemi hermeetilisest suletusest pealekasvava põlvkonna ees – kellel polegi valida muu kui võõrandumise või emigreerumise vahel.

Teatud mõttes on olukord paratamatu. Iga poliitiline süsteem jõuab oma vabas arengus sinna, kus ta on, talle omastel sisemistel põhjustel. Kahtlemata on oma osa Nõukogude minevikul – aga kindlasti ei sisaldu seal mingit ettemääratust. Jutt 700-aastasest orjaööst samas on paremal juhul ignorantne põlvenõksurefleks (millest oma tasemel sai viimasena aru Lennart Meri) ja halvemal juhul teadlik müüdiloome, propageerimaks kõigega leppimist.

Peamine probleem on alati ja algusest peale olnud võimukandjate kalduvus unustada, et tõsiasi, et demokraatia on protsess, mis kunagi valmis ei saa, kehtib ka nende jaoks. Eesti poliitiline süsteem on sama kaugel ideaalist kui kogu muu ühiskond. Enamgi, ta vajab uuendamist veel pakilisemalt kui pea ükskõik missugune muu sfäär – sest ülejäänud sfäärid arenevad (ja demokratiseeruvad) ning staatilisest poliitilisest klassist saab varem või hiljem veskikivi nende kaelas.

Mida teha? See Lenini formuleeritud küsimus ei ole ainus, millele saab tänapäeva Eestis konkreetse sisu anda. Tõik, et bolševike mõttekäigud on Eesti poliitilises kontekstis aktuaalsed, ütleb mõndagi selle kohta, millisel ühiskonnakihil lasub Nõukogude taak kõige raskemalt.

On aksiomaatiline, et küsimuse keskmes asuvad erakonnad. Demokraatia tingimustes koondub erakondade kätte võimu kandja – rahva – delegeeritud otsustusõigus. Kõik Eesti jaoks vähegi tähtsad poliitilised otsused on viimase kahe aastakümne jooksul langetatud ruumis, mida asustavad erakonnad.

Paradoksaalselt on see ruum aga nn siirdeprotsessi – inimkeeli Eesti läände liikumise – kõige vähem väliselt reguleeritud osa. Erakonnad teostavad Eesti suveräänsust ning vaba riigi valikutele ei saa keegi teha ettekirjutusi. Kõik meie kõige tähtsamad sihid on meie enda omad – muudmoodi ei saagi olla, muidu poleks me vabad.

Siit heiastubki üks tänapäeva Eesti määravaid paradokse. Kõige kaugemale oleme jõudnud seal, kus meil on vabadust olnud kõige vähem. Esmajoones puudutab see müriaadi Euroopa Liidu ettekirjutusi, mis lõimumise käigus muutusid kohustuslikeks. Kõige halvem on olukord seal, kus meie vabadus on olnud kõige suurem – erakondlikus eneseteostuses.

Nagu ülal vihjatud, võib erakonnademokraatia enda nimele kirjutada paradoksi mõlemad sarved. Ka lõimumistöö on erakondade saavutus.

Siit koorub välja üks Eesti poliitilise kultuuri eripärasid – see on oma loomult mänedžerlik. Selgete ja väliselt jõustatud juhtnööride puhul tullakse toime suurepäraselt. Ilma väliste juhisteta langeb poliitiline klass stagnatsiooni. Ta on täis häid kohanejaid, tema tippude seas aga sama hästi kui puuduvad juhid või visionäärid.

Vahemärkusena: ehk on sümptomaatiline asjaolu, et siiamaani pole suudetud eesti keelde tõlkida ingliskeelset sõna policy, mis tähistab tahteaktina määratletud poliitilist kurssi mingis kindlas valdkonnas. Poliitika on meie oma, policy kipub alati olema kellegi teise oma.

Sõbralikus, heasoovlikus keskkonnas on «mänedžerism» Eesti eelis: me kohaneme teistega võrreldes paremini ja kiiremini. Vähem sõbralikus atmosfääris – näiteks Euroopa Liidu integratsioonisidemete lõdvenedes – oleme samas probleemi ees. Aktuaalseks võivad muutuda (loomulikult ebapopulaarsed) paralleelid: Saakašvili Gruusias, Juštšenko ja Janukovõtš Ukrainas, isegi Lukašenka Valgevenes ja Putin Venemaal on kõik teatud tasandil ka pärit mänedžeride soost.

Nagu Eestigi praegused juhidki, pole keegi neist arenenud erakonnademokraatia vili – ega saagi seda olla. Aga mis peamine, keegi neist ei ole loonud toimivat erakonnademokraatiat – mida mõned neist oleksid teistsugustes, soodsamates oludes võinud teha.

Eelöeldu valguses näib lahendus triviaalselt ilmsena: vaja on transformeerida (loe: juurteni ümber korraldada) praegune erakonnademokraatia. Vastasel juhul ähvardab pikemas plaani kiiva kiskuda kõik, mis Eestis on üles ehitatud. Millestki vähemast ei ole abi.

Välist impulssi ei ole mõtet oodata, vähemalt mitte läänest. Jääb nn sisemine ressurss. Võtkem seda kui Eesti demokraatia küpsustesti.

Kindlasti ei ole kõikehõlmavat lahendust otsides mõtet vaadata nn vabakonna poole. Kodanikuühiskond on Eestis nõrk ja selle kontakte võimuga tuleks pigem piirata, vältimaks tema saastumist erakonnapoliitikaga. See välistab ka idee avada «vabakonnale» valimised võrdselt parteidega.

Kodanikuühiskonna institutsioonide mõte on jääda väljapoole poliitikat. Samavõrra ei toimiks valimissüsteemi muutmine vähem proportsionaalseks: üksikkandidaatidega toodaks paljuski riigi tasandile see, mis meil on viltu kohalike valimistega.

Ei tohi unustada, et tegemist on küsimusega võimust. Erakonnad peavad esmalt ise muutustega nõustuma. Seetõttu on mõttekas keskenduda erakonnasüsteemi reformile – midagi peale erakonnademokraatia oleks vaevalt mõtet katsetada. Vabakondade ja valimissüsteemi temaatika läbiv suund aga on õige: vaja on nõrgendada erakonnadistsipliini.

See halvendaks erakonna kui organisatsiooni šansse saada tagasi valitud, aga võiks laiemalt mõjuda kui organiseeritud kuritegevuse desorganiseerimine – saades ainult kasuks tulla, andes alumistele kihtidele rohkem vabadust kuulata ka südametunnistuse häält.

Näib olevat kolm peamist lähenemissuunda. Esiteks, rõhumine erakondade nooremate kihtide mässumeelsusele, eriti Reformierakonnas, kelle tulevikku praegune ladvik Michali jms ahjus vaikselt põletab.

Teiseks, riigikogu emantsipatsioon, liikumine eemale praegusest kummitempli rollist ehk saadikumandaadi vääristamine üle parteidistsipliini. Kolmandaks, parteidevaheline konkurents – praeguses kriisis on opositsioon olnud kaugelt (ja kahtlaselt) liiga vagur.

Kõik kolm moodust kannavad endas ideed, et erakonnad tuleb enam lahutada võimust (edendades isiklikku vastutust)  ja rahast (mis ahvatleb ja korrumpeerib).

Naiivne oleks loota, et erakonnad sellega ise hakkama saavad. Küll aga saavad erakondlased valijaid selles töös aidata – vaja on ainult meeles pidada, et erakond on erakond ja Eesti on Eesti.