Kristjan Luhamets: kirikul on palju lootust

Kristjan Luhamets. Foto: Margus Ansu

Kumb lähenemine aastaga peale jäi – humanistliku või traditsioonilise kiriku manifesti oma –, selle üle arutleb Postimehe arvamusportaalis EELK Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja, kahest mainitust viimase manifesti autor Kristjan Luhamets.

Aasta sai mööda traditsioonilise kristluse manifesti ilmumisest, mis kutsus kristlasi üles püsima Jeesuse õpetuses. «Kõik muutused ei ole head,» hoiatas manifest toona. Täna on mul hea meel lugeda ka humanistliku kristluse manifesti autori järeldustest: «Muutuste puhul kirikus valitseb alati oht, et võidakse kaotada midagi olulist.»

Eriti suur on oht siis, kui muutustele ei anta aega. Maailma on saanud palju valusaid õppetunde pealiskaudse vaimustuse ajel ellu viidud muutmisest.

Sakslane Sven Findeisen (sünd. 1933) meenutab oma lapsepõlve Tallinnas: «Meie jaoks oli Hitler laitmatu, puutumatu valguse kuju. Kes midagi tema vastu ütles, oli meile kui reetur. See oli välissakslaste seas levinud helge idealism, mis takistas uurimast tagamaid.»

Samasuguseks helgeks idealismiks osutus ka kommunismi pealtnäha õilis idee, mis kuni revolutsioonini võis tunduda progressiivse uuendusena.

Helgest idealismist pole päriselt vaba ükski aeg, ka mitte meie kaasaeg. Ikka kantuna kõige õilsamatest ühiskondlikest eesmärkidest muutub lubatavaks teisitimõtleva riigi pommitamine ja isegi sallivuse lipu all võitlejaile on üpris palju lubatud. Pole siis ime, et kirik on ettevaatlik ega rutta ühiskondlikke muutusi kristliku kuulutusega siduma.

Järelduste jaoks on vaja aega. Sajandid näitavad ideede sügavamat olemust. Mõnigi ideoloogia on heidetud ajaloo prügikasti. Ka kristlus on läbi teinud tõsiseid kriise, kui inimlik kurjus oma tegusid sellega õigustas.

Et vigu mitte korrata, peab kirik püsima Kristuse õpetuses. Selles on väärtused, mis ei aegu. Näiteks kui Jeesus tuletas meelde vana tõde: armasta Jumalat üle kõige, siis ilmalikustumine ei tähenda Jumala hülgamist ega uskmatust, vaid ainult seda, et ilmalikud väärtused kerkivad esikohale.

Kui Jumalat küll armastatakse, aga midagi muud armastatakse rohkem, siis selline usk on kaotanud oma väe. Kui ühiskondlikud muutused aitavad Jumalat esikohale tõsta, on kirik kindlasti muutustele avatud.

Traditsiooniline kirik mõtestab alati enda olukorda muutuvas maailmas. Ka möödnud nädalal Tartus peetud soome-ugri teoloogide konverents arutles kiriku rolli üle muutuvas maailmas. Teema on aktuaalne. Kirik jälgib tähelepanelikult ühiskonnas toimuvat, sest me oleme osa ühiskonnast ja armastus Jumala vastu käib käsikäes ligimesearmastusega.

Kuigi ajad muutuvad, igatseb inimene ikka armastust. Me soovime, et lastel oleksid turvalised kodud, kus on armastavad isa ja ema, et abikaasad hoolitseksid üksteise eest, et eakatele jätkuks abikäsi ja hättasattunute hüüdeid võetaks kuulda.

Igas ühiskonnas vajab inimene osadust, vajab usku ja Jumalat, kellele loota. Kirik otsib ajatuid vastuseid ajatutele küsimustele keset ühiskondlike muutuste lainetusi.

Traditsioonilise kristluse manifest rõõmustas ja julgustas paljusid usklikke erinevates kirikutes ja kogudustes. Möödunud aastast olen minagi kaasa saanud uut lootust, mis ütleb, et Eesti kirikul on tulevikku. Ja see tulevik püsib Kristuses.

Reedel avaldas Postimehe arvamusportaal humanistliku kristluse manifesti autori Jaan Lahe manifesti-aastat kokku võtva arvamusloo.