Irina Tokareva

FOTO: Mihkel Maripuu

Keskerakonna võitlus õiguse eest õppida ka gümnaasiumis vene keeles sai uue pöörde, kui septembri keskel võttis Narva linnavolikogu vastu otsuse luua huvikool, kus gümnaasiumiõpilased saaks õppida süvendatult matemaatikat, füüsikat, eesti ja inglise keelt – neid kõiki vene keeles. Miks mitte, kui on lapsi, kelle jaoks see on huvitav. Kuid põhjusi toodi hoopis teistsuguseid: «Meilt on ära võetud õigus luua venekeelne eragümnaasium. Riigikogu otsus on justkui löök ribide vahele,» ütleb Narva linnavolikogu esimees Aleksandr Jefimov.

Kas poliitikutel ja reaalsel elul on üldse kokkupuutepunkte? See, kuidas keskerakondlased püüavad probleemi serveerida, ei näita seda sugugi lihtsa küsimusena.

Narva ja Tallinna linnavalitsusel oli plaan luua venekeelsed gümnaasiumid, ent kui kiidetakse heaks erakoole puudutava seaduse parandusettepanekuid, on need plaanid teostamatud. Kui aga gümnaasiumi õppekeele valib kohalik omavalitsus, tekib küsimus, kelle valik see on. Gümnasistide ja nende vanemate? Või kohalike poliitikute valik? Kui paljud gümnasistid ja nende vanemad jagavad arvamust, et täisväärtuslikku keskharidust saab omandada ainult emakeeles? Kui suur on vajadus sellise hariduse järele? Sellele küsimusele pole vastust, sest seda pole uuritud.

See-eest on teada, et enne poliitikute väljendatud soovi venekeelseid erakoole rajada oli vene õppkeelega eragümnaasiume Eestis vaid kolm, kaks Tallinnas ja üks Narvas. Seejuures läksid mõlemad Tallinna eragümnaasiumid ilma sunnita üle 60-protsendilisele eestikeelsele õppele. Sel aastal läksid Narva õigeusukooli gümnaasiumi 10. klassi vaid mõned lapsed. Narva vanalinna riigikool, mis töötab keelekümblussüsteemi järgi, pidi aga avama gümnaasiumis lisaklassi. Faktid kõnelevad enda eest. Ma ei tunne ühtegi Narva gümnasisti, kes ei arvaks, et eestikeelne õpe aitab tal paremini ülikoolis hakkama saada, või vaidleks vastu, et kaks keelt on parem üks.

Teine küsimus on, kuivõrd kättesaadav on Narvas kvaliteetne eestikeelne haridus, kui pole ei häid õpikuid ega metoodikat. Tuletan meelde, et kui mullu kevadel esitasid viie Narva gümnaasiumi hoolekogud taotluse lükata üleminek osalisele eestikeelsele õppele edasi, põhjendasid nad seda sellega, et selleks ei olda valmis, kuid ei eitanud eestikeelse õppe vajadust. Seejärel lükkus aga kvaliteetse eestikeelse hariduse kättesaadavuse küsimus tagaplaanile ja hiljem seda ei arutatudki.

Ju on reaalse probleemi lahendamine poliitikute jaoks keerulisem kui uhkelt tegelda «võitlusega vene kooli eest». Sest loosung «Meie omi pekstakse!» on palju lihtsam ja arusaadavam kui näiteks «Tagame gümnasistidele kahe keele valdamine».