Mihkel Mutt: elu pärast arste

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et kui vanasti oli arsti kutsumine äärmuslik abinõu, siis praegu elab suur jagu inimesi lolli muretusega. Kui arstidega palga suhtes kokkuleppele ei saa ja nad Eestist muudkui lahkuvad, tuleb inimestel hakata tervislikumalt elama.

Arstid pole inglid ega kuradid, vaid samasugused inimesed nagu ülejäänud. Seepärast oleks aus, enne kui streigile hinnangut anname, endalt küsida, kuidas käituksime nende asemel (sama peaksime tegema nt riigikogulasi kirudes).

Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. Seda eriti nüüd, mil maailm on avanenud. (On riike, kus võõrsil töörügajate koju saadetud raha moodustab peaaegu veerandi SKTst!) Eesti on normaalne riik, mille elanikel pole mingit üleloomulikku hingejõudu, mis paneks neid uusi ahvatlusi eirama. Moraalilugemisega ei jõua siin kuhugi. Arstide töötamisse välismaal tuleks suhtuda nagu noortegi inimeste kihku võõrsile minna. Kui niimoodi kogutakse endale eluks stardikapital (arstid tahavad samuti perekonda luua) ja laiendatakse silmaringi, et tosina aasta pärast tagasi tulla, on see igati mõistlik projekt. Probleem on muidugi selles, et paljud ajavad võõrsil juured alla ega naasegi. Või tulevad siia pensionpõlve pidama.

Arstid on praegu öelnud, et raha pole ainus asi. (Nad tahaksid inimesi ravida, aga totrused segavad. Ent nii on see enamiku aladega. Kooliõpetajad võiksid täpselt samuti kaevelda. Bürokraatia haare Eesti elu üle tugevneb – see on reaalsus.) Aga raha on ikkagi arstide nõudmistes kirjas ja ühiskondlikult on just sel suurim resonants. 20 protsenti palgalisa tunduks enamikule röögatu kingitus, ent arstide palgad oleksid ka pärast sellist tõusu Skandinaavia omadest mitu korda väiksemad. Ja oleksid seda ka järgmise sama suure palgatõusu korral ning ka ülejärgmise puhul.

Arvestades, et nähtavas tulevikus Eesti elutase lääne heaoluriikidele järele ei jõua, on ka Eestis töötav arst faktiliselt aegade lõpuni vähem makstud. Seoses sellega tahakski, et arstid ütleksid välja oma tervikliku nägemuse selle kohta, mis tingimustel nad oleksid nõus ka kaugemas tulevikus Eestis töötama, st kus on nende meelest mõistlik piir, milleni palku tõsta (arvestades, et 100 kilomeetri kaugusel võib ikkagi rohkem teenida).

Siis oleks ühiskonnal võimalik aru pidada, kas see pakkumine on realistlik, nii et kehtestada selle nimel mingid uued maksud, võtta vastu seadusmuudatusi vms. Või tunnistada raske südamega, et arstide pakkumine ei ole Eesti ühiskonnale jõukohane, ja püüda leida teisi lahendusi. Viimase puhul tuleks peatuda kahel aspektil.

Esiteks välismaalt arstide importimine. Miks mitte? Kui saame välismaal hätta jäädes abi (mõnedki on seda kogenud ja kiitnud) arstilt, kes ei oska eesti keelt, saaksime seda ka teisest rahvusest arstilt, kui ta töötab Eestis.

Viimasel ajal ongi meil intensiivistunud jutud välismaalt tööjõu sissetoomisest. Seoses sellega on viidatud immigratsiooni pidurdavale kvoodile (aastas 0,1 protsenti rahvastikust). Mulle tundub, et selle takistavat tähtsust hinnatakse üle. Siia tuleksid liht- ja mustema töö tegijaid, neistki osa vahepeatuseks parematele jahimaadele.

Mis tõmbaks siia spetsialiste? Me ise oleme kuulutanud, et välismaale on mõtet tööle minna alates paarist-kolmest tuhandest eurost kuus, mis on vähemalt kolm meie keskmist palka. Aga näiteks Läti vahe Eestiga ei ole kolm korda, vaid parimal juhul 30 protsenti. See ei ole piisav stiimul.

Ja kas nendes riikides, kelle ees meil on kolmekordne edumaa, leidub piisavalt kvalifitseeritud kaadrit? Ja kui leidubki, siis miks nad ei peaks tahtma minna sinna, kus palgavahe on tervelt 3 x 3? Või kujuneb nii, et paremad lähevad sinna, kehvemad tulevad meile? Eesti on oma arengus õnnetus staadiumis: meil on lääne ambitsioonid ja harjumused, aga palga poolest oleme täpselt lääne ja arenguriikide vahepeal.

Arvestagem ka, et Eestis ei ole väga rõõmus, sest kliima on kehv ning inimesed tunduvad vähemalt algul kinnised ja ebasõbralikud. Meil oleks ehk võimalik saada arste Venemaalt, seda tänu kasvõi paljudele niidikestele, mis osa siinset elanikkonda endise impeeriumiga seovad, aga selle teema delikaatsus on endastmõistetav.

Maailma streigikogemus näitab, et leitakse kompromiss. Aga kardan, et praegu oleks see ajutine, st järgmise korrani. Seetõttu peab olema valmis plaan B. Oletame, et suur hulk arste ei tulegi enam tööle, et arstiabi muutubki Eestis hõredaks. Sel juhul on ainult üks võimalus: inimesed peavad oma elu nii ümber korraldama, et neil lähekski arste vähem vaja. See ei sünni üleöö. Paljudel praegustel vanematel ja keskealistel on raske oma senise eluga trööbatud organismi päästa, aga noorematel on see võimalus täiesti olemas. Ja lapsi tuleks lausa selles vaimus kasvatada.

Igas halvas tuleb osata näha ka natuke head. Näiteks sunnib toiduainete jätkuv hinnatõus kogu maailmas peagi paljusid eestlasi potipõllumeesteks hakkama. Aga kas see pole taevamanna meie maaelu turgutamiseks?

Kõlab küüniliselt, aga kui arste on vähem, on inimesed iseenesest tervemad. Vanasti oli arsti kutsumine äärmuslik abinõu. Pereema «ametite» hulka kuulus kodutohtriks olemine. Praegu elab suur jagu inimesi lolli muretusega. Nad mürgitavad ja raiskavad ennast, kuna loodavad, et arsti juures tehakse nad jälle «korda». Kui arstiabi saab kergesti kätte ja see maksab vähe, siis tülitatakse tohtreid ka pisihädadega. (Samal põhjusel pole hea tasuta ühistransport. Inimesed, kes praegu kaks peatusevahet oleks jalgsi läinud, sõidavad nüüdsest trammi või bussiga, sest miks mitte, kui ilma saab.)

Küllap hakkavad inimesed pärast arstide Eestist lahkumist palju tervislikumalt elama, küllap saavad oma organismiga paremini kontakti, oskavad kuulata oma sisetunnet, kõhtu ja jalaastet (miks mitte ka naabri oma!). Häda õpetab, ütleb rahvatarkus.

Iseasi, et kvalifitseeritud meditsiinilise personali puudumisel täidavad tekkinud vaakumi nõiad, posijad, hiilerid, teadmamehed, lausujad, kaetajad, sõnujad ja muud tegelased, kellest osa on austusväärsed, teised mitte nii väga.