Ene Talvist: kas lapse karistamine kerge laksuga on lubatud?

Ene Talvist Foto: Erakogu

Psühhoterapeut Ene Talvist kirjutab Postimehe arvamusportaalis TV3 reedest «Omakohtu» saadet kommenteerides, et on uskumatu näha, kui positiivselt suhtuvad eestimaalased vägivalda laste vastu.

See ei ole just mu lemmiksaade, sest mulle ei meeldi selle pealkiri. Ma ei pea õigeks ei omakohut kui sellist ega ammugi mitte seda, et meedia seda (võib-olla tahtmatult, olgugi naljatamisi) propageerib. Kuid mulle meeldivad saatejuhid ja mind huvitab, mis teemasid üles võetakse. Ja mõnikord ka see, missugune on hääletuse tulemus. Tavaliselt vaatan saadet jupiti, huvitavama saate reklaamipauside ajal.

Seekord oli püstitatud väga intrigeeriv küsimus ja jäin vaatama. Hääletuse tulemus oli ootuspäraselt vägivalla kasuks, aga et poolt oli lausa 85 protsenti ja vastu ainult 15 protsenti, on kurb ja masendav. Kas nii vägivaldsed siis (ikka veel) olemegi?

Saate teema oli inspireeritud Õhtulehe artiklist, kus kirjutati isast, kes lapsele antud kerge laksu pärast rahatrahvi sai. Ma ei taha rääkida sellest loost, sest arvamuse avaldamiseks konkreetse juhtumi kohta peaks olema palju rohkem infot, kui ajakirjanik seda leheveergudel pakub.

Ma ei taha analüüsida ei saadet, selle tegijaid ega televaatajate sõnavõtte, sest ma ei mäleta, mida keegi täpselt ütles. Kogu järgnev on vaid minu reaktsioon kuuldule ja nähtule, mis on kindlasti mõjutatud mu isiklikust elukogemusest lapsena, emana ja vanaemana, koolipsühholoogina, kes ma olen kümme aastat olnud, aga ka pereterapeudina ja holistilise terapeudina, kes päevast päeva näeb vägivaldse kasvatuse kurbi tagajärgi. Hea uudis on, et neid haavu saab tänapäeval parandada. Aga kas me peame neid teadmatusest ikka juurde tekitama? Ja veel kellele? Oma lastele!

Saate arutelu oli kantud hirmutavast küsimusest: kas tõesti ka mina võiksin trahvi saada, kui lapsele kerge laksu annan või teda näiteks tutistan? Et kui nii on «alati» olnud ja kui «kõik» seda teevad, siis ei saa see ometi vale olla? Algas eneseõigustamine.

Ma usun küll, et suurem osa meist pole osanud vägivallata oma lapse kasvatamisega toime tulla. Paraku kuulun ka ise selle enamuse hulka. Aga ma ei ole uhke selle üle, vaid kahetsen, et olen tahtmatult haiget teinud. Teisiti ma sel hetkel ei osanud.

85 protsenti õigustas oma käitumist. 15 protsenti ei pidanud seda õigeks.

Küsimus ongi selles, kuidas suhtume sellesse, kui oleme juhtunud olema vägivaldsed.
Kui me ei pea seda õigeks, hakkame otsima toimunu põhjusi ja paremaid kasvatusviise. Kui õigustame, siis jätkame mugavalt vanaviisi. Alati on lihtsam last (või kedagi teist) süüdistada, kui oma vaateid ja harjumusi muuta. Eneseõigustamine soodustab vägivalla kasvu. Kas tahate, et teie laps saaks kunagi endale vägivaldse kallima, sest tõenäosus selleks näib olevat 85 protsenti? Või üritate teha kõik, et põlvest põlve edasi kandunud, tänaseks ammu aegunud mõttemuster teadvustada ning asendada kaasaegsemaga?

Uus aeg nõuab kaasaegseid teadmisi inimese hingeelust ja teistsuguseid kasvatusoskusi.
Lapsevanemaks saada pole tavaliselt raske. See lihtsalt juhtub ühel hetkel. Raske on seda rolli väärikalt välja kanda. Sest see on peen kunst, mida igal põlvkonnal tuleb ikka ja jälle õppida. Rahvapedagoogika pärineb ammustest aegadest, kui kogu elu oli hoopis teistsugune. Midagi saab sellest üle võtta, kuid suur osa ei sobi enam tänasesse päeva. Sest inimkond on edasi arenenud.

Juba üle saja aasta peetakse last demokraatlikus maailmas isiksuseks, kellel on veel ebapiisavalt elukogemusi ja kelle arendamine annab parimaid tulemusi, kui on kannatlikkust, austust ja armastust tema vastu, aega lapse jaoks, pühendumist ja oskusi.

Tänapäeval teatakse palju paremaid kasvatusviise kui hirmutamine, ähvardamine või löömine, aga neid on vaja tundma õppida ning püüda rakendada. Mõistagi eeldab see ka sisemist tasakaalu ja lapse tunnete väärtustamist. Ja vastutuse võtmist iseenda peale.

See ei tähenda vabakasvatust, mida iseloomustab oskamatus lapsele vajalikke piire seada. Raamide panek saab olla ka inimväärikust austav ja suhteid parandav, mitte lõhkuv.

Heaks vanemaks saamine on elukestev õpe.

Sest laps kasvab ja vanemal ei jää muud üle, kui kasvada ja areneda koos temaga. 12-aastast ei ole mõistlik kohelda niisamuti kui 5-aastast. Seetõttu on emaks ja isaks olemine lõpmata huvitav ja arendav, aga ka ülimalt tänuväärne.

Lapse kasvatamine on ennekõike enese kasvatamine, ütles mu ülikooli-õppejõud Aino Lunge. (Jah, Toomas Lunge ema.)

Ja on ka nii, nagu saatejuht Alar Kivisaar (minu arvates pisut nõutult) ütles umbes nõnda: peab olema põhjalik psühholoogiline ettevalmistus, et osata last vägivallata kasvatada.

Isegi taim ei kasva hästi, kui me ei tea, mida ta vajab ja mida mitte. Aga inimese hing on lõpmata keeruline ja väga õrn. On meie valida, kas tahame seda tundma õppida ja paremini hoida või paneme vastutuse oma oskamatuse eest lapse kitsastele õlgadele. Õigustades end seejuures laps(el)ikult: aga teised teevad ka.

Kui valime õppimise, siis:

• On lugematu hulk väärt kirjandust, näiteks Thomas Gordoni, Marshall Rosenbergi, Jesper Juuli jpt raamatud.
• On Pere ja Kodu ning teisi ajakirju, mis tarkust jagavad.
• On harivaid telesaateid. Näiteks Kanal 11 näitab tööpäeviti kell 17.15 Superlapsehoidjat. Väga mõtlemapanev saade, mis annab kindlasti ideid uutmoodi proovimiseks. Kahjuks pisut ebasobival kellaajal.
• Meil on internet (ime küll!). Lugege kasvõi http://www.lasteaed.net/2007/12/12/vagivallatu-suhtlemine-%E2%80%93-mis-see-on/
• On koolitusi ja kursusi, näiteks väga head Gordoni perekoolid, kus peale teadmiste saab ka uusi oskusi kujundada ja harjutada. Soovitan soojalt.
Preemiaks on head suhted, õnnelikud, vabad, vastutustundlikud ja hea lastetoaga järglased, rahulolu endast kui lapsevanemast.

Abi iseendale

Kus iganes keegi käitub halvasti, siis on tal raske. See käib samahästi lapse kui täiskasvanu kohta! Ja kellel on raske, see vajab abi.

Üle saja aasta teatakse, et inimesel on alateadvus, kuhu on salvestunud kõik, mis meiega elu jooksul on toimunud. Ja et isegi kui meie teadvus kõike seda ei mäleta (ja siis just eriti!), mõjutab see meie käitumist pidevalt. Miks meie juhe vahel kokku jookseb? Missugune on see pärand, mille ise lapsena kaasa saime? Tõenäoliselt veel rohkem vägivalla õigustamisest kantud, kui see õnnetu 85 protsenti telesaates ilmsiks tõi.

Sageli öeldakse: mulle on vitsa ja rihma antud ja (tänu sellele või hoolimata sellest) minust on tubli inimene saanud. Aga millise hinnaga?!

See väike poiss või tüdruk, kes meis siiani elab, võib olla väga haavatud. Kui parandaksime tema hingehaavad, leiaksime hingerahu ja saaksime olla stabiilsemad lapsevanemad, kellele ei ole probleem kasvatada last ilma vaimse ja füüsilise vägivallata.

Meil on palju pereterapeute, kes oskavad teile abiks olla just teie kordumatus situatsioonis. Pereterapeudid teavad, et lapse aitamiseks on vaja aidata lapsevanemat, ja oskavad seda teha.
Meil on hulk holistilisi terapeute, kes aitavad endast teadlikumaks saada, vanu hingehaavu parandada ja psüühilist tasakaalu saavutada. Seda loetelu võiks pikalt jätkata.

Koperniku avastus, et Maa liigub ümber Päikese, mitte vastupidi, on pärit 16. sajandist. Läks kakssada aastat, enne kui inimkond seda eneseksmõistetavaks pidama hakkas.

Tänapäeval käib kõik kiiremini. Tehnika arenguga oleme ju kaasa läinud.

Kui palju aega võiks minna meil, e-riigi kodanikel, kel ka juba nutitelefonid, iPodid ja mis kõik veel, et luua ka i-riik, kus osatakse väärtustada inimest, nii suurt kui väikest?
Kõik algab iseendast, loodetavasti suurest. Väikesed on kindlasti laksu andmise vastu.