Taaniel Raudsepp.

FOTO: Erakogu

Ärge saage valesti aru: ma käin regulaarselt kaasaegse kunsti näitustel ning arvan, et see on oluline osa kultuurist. Ma usun, et Eestis pealetulev kunstnike põlvkond on väga põnev ka rahvusvahelises võrdluses, ning mul on hea meel kolleegide õnnestunud tööde üle. Veel enam, ma olen aeg-ajalt olukorras, kus näidatakse mõnd tööd, mida julgen nimetada suisa omaks. Olen seega kunstnik, ning seda asjaolu näib kinnitavat ka minu ülikoolidiplom.

Aga ma arvan siiski, et vähemalt siin, Eestis, oleks mõistlik igasugune kunstiproduktsioon lõpetada. Meil on vähemalt neli kõrgkooli, kus koolitatakse kunstiprofessionaale. Kõigis neis on võimalik saada kunstialane haridus. Haridus, mis on enamasti tänapäevane ning annab ettekujutuse maailma kunstielus toimuvast ning eeldused selles osalemaks. Ning üha enam eesti kunstnikke osalebki rahvusvahelistel näitustel nii siinsamas kui välismaal. See ongi normaalne, ühe kultuurrahva juurde kuulub tipptasemel kaasaegne visuaalne kunst samamoodi kui film, kirjandus või filosoofia.

Nii et eesti kunstil läheb viimasel ajal üsna kenasti. Ülikoolis professionaalsed oskused omandanud kunstnikud satuvad aga üsna kiiresti pärast lõpetamist õige kummalisse majandussituatsiooni. Nimelt on üsna vähesel osal kaasaegsest kunstist potentsiaali saada müüdud. Ühelt poolt on põhjuseks Eesti kunstituru mittetoimimine, teisalt asjaolu, et suur osa praegu sündivast kunstist ei ole ega peagi olema sobiv kaup kollektsionääridele. Aga meie kunstisüsteem näib just seda eeldavat – kunstnikud peaksid tootma kunsti ning galeristid seda turustama. Kui tekib «turutõrge», peaks appi tõttama kultuuriministeerium.

Milleks see kunst siis hea on, kui keegi seda ei osta, küsib turufundamentalist. Ja vastata ei ole kuigi keeruline – suur osa kaasaegsest kunstist on väga hea vaatamiseks ning kaasamõtlemiseks. Ning seda saab teha avalikes näitusemajades. Enamasti peab lunastama pileti, vahel saab kunsti vaadata aga suisa tasuta. Eamasti on kaasaegse kunsti väljundiks idee või elamus, mitte turustatav füüsiline objekt.

Kuna kunsti objektina müüa ei saa, aga süsteem toimib silmakirjalikul eeldusel, nagu see oleks võimalik, ei saa kunstnikud oma teoste näitamise ega teostamise eest pea mitte kunagi mitte mingit tasu. Või kui mõni eesrindlik institutsioon ongi tasu sisse seadnud, on see enamasti absurdselt pisike (aga suur tänu sellegi eest). Mahukama näituse ettevalmistamine nõuab kunstnikult tihti aga aasta või enamgi tööd.

Üllataval kombel võib öelda, et avalikes näitusemajades (kunstihoone, EKLi galeriid, Kumu, Tartu Kunstimaja jne) nähtavad tööd on kunstnikelt süsteemselt kaaperdatud. Seejuures ei anna sellest enamasti endale aru ei kunstnikud ega kunstifunktsionäärid, kuna «kogu aeg» on ju nii olnud ja «raha ei ole». Küll aga on loomulik, et ühe näituse loomise juures saab tasustatud nii tehniline personal, kuraator(id) kui koristaja.

Praegu on kultuuriministeeriumis ettevalmistamisel kultuuripoliitika arengusuunad 2020. aastani. Dokumendi tööverisoonis on mainitud ka kunstnike töö tasustamist. Tasud piiratakse aga vaid «suurte» avalikult rahastatud näitustega. Huvitav on ka see, et erinevalt enamikust teistest valdkondadest ei vastuta kujutava kunsti osa eest dokumendis mitte erialaliit või erialaliitude kogu, vaid kultuuriministeerium. Kunstnikud ise ei näi valdkonna üldise käekäigu suhtes erilist huvi üles näitavat.

Siit soovitus kõigile kunstiüliõpilastele: seda, mida ülikoolis õpite, tasub käsitleda kui üht hästi kulukat hobi.