Kuna kunsti objektina müüa ei saa, aga süsteem toimib silmakirjalikul eeldusel, nagu see oleks võimalik, ei saa kunstnikud oma teoste näitamise ega teostamise eest pea mitte kunagi mitte mingit tasu. Või kui mõni eesrindlik institutsioon ongi tasu sisse seadnud, on see enamasti absurdselt pisike (aga suur tänu sellegi eest). Mahukama näituse ettevalmistamine nõuab kunstnikult tihti aga aasta või enamgi tööd.
Üllataval kombel võib öelda, et avalikes näitusemajades (kunstihoone, EKLi galeriid, Kumu, Tartu Kunstimaja jne) nähtavad tööd on kunstnikelt süsteemselt kaaperdatud. Seejuures ei anna sellest enamasti endale aru ei kunstnikud ega kunstifunktsionäärid, kuna «kogu aeg» on ju nii olnud ja «raha ei ole». Küll aga on loomulik, et ühe näituse loomise juures saab tasustatud nii tehniline personal, kuraator(id) kui koristaja.
Praegu on kultuuriministeeriumis ettevalmistamisel kultuuripoliitika arengusuunad 2020. aastani. Dokumendi tööverisoonis on mainitud ka kunstnike töö tasustamist. Tasud piiratakse aga vaid «suurte» avalikult rahastatud näitustega. Huvitav on ka see, et erinevalt enamikust teistest valdkondadest ei vastuta kujutava kunsti osa eest dokumendis mitte erialaliit või erialaliitude kogu, vaid kultuuriministeerium. Kunstnikud ise ei näi valdkonna üldise käekäigu suhtes erilist huvi üles näitavat.
Siit soovitus kõigile kunstiüliõpilastele: seda, mida ülikoolis õpite, tasub käsitleda kui üht hästi kulukat hobi.