Tiit Karuks mikrofoni ees.

FOTO: Marina Puškar

Kummaline, millistele radadele üks 37 aastat tagasi tehtud, hävinenute hulka arvatud ja taasleitud usutlus võib mõtted viia!

Niisiis tegin 1975. aastal, Tallinna rahvusvahelise maleturniiri päevil pika intervjuu male eksmaailmameistri Boriss Spasskiga (tiitel kuulus talle aastail 1969–1972). Sama aasta juunis manalateele läinud Eesti malelegend Paul Keres oli veel meie seas ja tegi turniiril kaasa. Mäletan, et alati soliidne ja väljapeetud härrasmees oli sunnitud podagra tõttu kandma toatuhvleid.

Spasski maine tollases Nõukogude Liidus polnud just parim: ta oli liialt otsekohese ütlemisega ja siirdumas tööliste paradiisist Prantsusmaale.

Sel ajal kuulus maailmameistritiitel noorele venelasele Anatoli Karpovile, kellega Spasskilt tiitli võtnud Robert Fischer mängima ei läinud.

Rääkisime Spasskiga tema male- ja elukreedost, võitudest ja kaotustest laiemas mõttes, samuti Karpovi nigelatest võimalustest (Spasski arvates) uues tiitlimatšis Fischeriga (see matš paraku ei toimunudki). Sellal rääkis 37-aastane Spasski, nagu Kereski džentelmen pealaest jalatallani, male jätkuvast professionaliseerumisest, uue põlvkonna suurmeistrite ülimalt pragmaatilisest ellusuhtumisest ja mõistagi Paul Petrovitš Keresest (Spasski kasutas Keresest kõneldes austavalt ees- ja isanime).

Lõpetasin saate lõiguga Fjodor Dostojevski romaani «Kuritöö ja karistus» epiloogist, kus kirjeldatakse peategelase Raskolnikovi muutumise ja uuenemise võimalust armastuse ja usu läbi.

Saadet kuulanud ülemused läksid marru: saade oli nende hinnangul midagi ideoloogiliselt ülimalt vildakat! Kuna ma materjali ümbertegemisega ei nõustunud, nopiti sealt välja mõningaid Spasski mõttekäike, millele siinne meister ja «Malekooli» saatesarja eestvedaja Jüri Randviir  luges juurde nõukogulike põhimõtetega kokku sobiva resümee.

Kui Paul Keres manalateele läks, helistasin Spasskile, kes oli meeleldi nõus ütlema mõned soojad sõnad. Küllap teame, et Spasski on tundnud alati Kerese vastu sügavat austust. «Päevakajas» seda järelehüüet ei kasutatud, ma ei mäletagi, kes ja millises vormis lõpuks järelehüüde tegi. Samal päeval tuli tagasiside Eesti Raadio toonaselt juhilt Ado Slutskilt: ärgu ma toppigu oma nina asjusse, mis ei kuulu mulle!

Spasski sõitis mõistagi Tallinna ja tegi südamliku järelehüüde Kerese ärasaatmisel.

Ja naastes kõnealuse pika intervjuu juurde: hiljem see helilint kadus ja kuni tänavuse aasta septembrini olin kindel, et päästmatult. Ühtäkki helistas kolleeg Virve Pulver ja ütles, et on selle lindi leidnud. Kuulasin selle kohemaid üle ja olin õnnelik, et see mulle sedavõrd tähtis usutlus eikuskilt välja ilmus ja mõtte käivitas.

Väga ilus on hetkel vanima elava male eksmaailmameistri, 75-aastase Spasski mõttekäik Merike Rõtova koostatud raamatus «Mälestusi Paul Keresest».

«Ma armastasin Paul Petrovitšit mingi erilise, pojaliku armastusega. Ma kasvasin üles isatuna ja mind tõmbas alati täiskasvanute poole. Aga Paul Keresesse, harukordsete iseloomuomadustega inimesse, oli võimatu mitte kiinduda. Ta oli minu vastu hämmastavalt hea, tunnetasin seda vaatamata tema põhjamaisele vaoshoitusele ja sõnakehvusele. Mina ise muutusin Paul Keresega koos olles väga jutukaks ja lobisesin teab mida kokku. Ta kuulas mind kannatlikult ja lõpetas mu jutu kitsikusse ajava lühirepliigiga. Samasugune oli ta ka maletajana. Ta oli hiilgav taktik, kelle viimane ründekäik purustas kõik illusioonid. See tegi tema mängu imepäraselt elegantseks. (...)»

Jõudsimegi Kereseni. Ma olin harjunud mõõtma inimesi Kerese-mõõdupuuga. Keres oli kahtlemata väärikuse, iseendaks jäämise, aususe ja džentelmenlikkuse sümbol.

Meenutan Eesti Kirjanike Liidu toimkonna (Piret Saluri, Ülo Tuulik) korraldatud üritust «Pauli kõrval», mis korraldati Paul Kerese lese Maria Kerese 90. sünnipäeva foonil. Oli 2007. aasta, malemaja saal huvilistest pungil. Üritust vedasid Ülo Tuulik ja ilmselt maailma parim malest kirjutaja Gennadi Sosonko. Kohal olid ka Spasski ja teine tippsuurmeister Viktor Kortšnoi. Paaritunnine arutelu oli ülimalt põnev. Usutlesin hiljem nii Spasskit kui Kortšnoid. Süda läks soojaks: kui lugupidavalt nad nii Paul kui ka Maria Keresest rääkisid. See polnud pelgalt viisakus, vaid tuli südamest.

Kui töötasin aastail 1973–1980 «Päevakaja» toimetuses, oli meil kombeks malet mängida. Juhtus uudisajakirjaniku tööpäeva väike auk, võeti välja malelaud, rivistati malendid ja pandi kell käima. Tavaliselt oli mõlemal mängijal viis minutit mõtlemisaega. Loomulikult olid meie maleoskused üsna kesised. Köitis protsess, mäng kui niisugune.

Tänu Keresele oli malel Eestis hoopis teistsugune tähendus kui praegu. Tundub loomulikuna, et istusime Tallinna rahvusvaheliste turniiride aegu toonase poliitharidusmaja (praegune kaitseministeerium ja teater NO99) saalis ning jälgisime suurmeistrite toimetamist laval. Laval olid suured demonstratsioonilauad, arutlesime omal tasemel ühe või teise käigu mõtte üle. Taskumale oli ühes võetud, liigutasime nuppe ja püüdsime tungida peamiselt Kerese partiide sisusse.

Rohkem huvitasid siiski malelaua taga istuvad või laval ringi jalutavad kuulsused. Esmajoones Keres, keda ümbritses mingi eriline aura. Ja muidugi Spasski, härrasmees temagi. Või Leonid Štein, väliselt uhke, isegi ülbe olemisega. Tigran Petrosjan, kellest õhkus mingit bütsantslikku salakavalust. Ja nii edasi.

Tallinna rahvusvahelised maleturniirid olid populaarsed. Siia tulid tuntud suurmeistrid ja poliitharidusmaja saal oli tihti rahvast tulvil. Fuajees andsid vähemad vennad simultaane. Male tundus aeg-ajalt olevat niisama suur kui elu.

Näete nüüd, millise mõtete jada käivitas üks ammune intervjuu. Muukis lahti mälestused ja mälestuste mälestused. Ju oli selles usutluses midagi siinkirjutajale väga olulist.

Ka selle loo lõpulõik on inspireeritud Keresest.

Elus on ju palju seletamatut. Paljud asjad, mida me arvame teadvat, on vaid suure pimesikumängu väline taust.

Siiski vaatab inimene sisemise sunni ajel vahel enesesse, paneb proovile oma põhimõtted ja aususe. Ja kui ka kaotusehetkil eneseks jäädakse, reaalsusega silmitsi, alles siis võib tõepoolest kinnitada: ma olen enese jaoks midagi olulist säilitanud või uut leidnud. Olen ausaks jäänud. Enese ja teiste vastu.