Piire on mitmesuguseid. On piire, mille taga seisab administratiivne jõud, ning piire, mis töötavad nagu kirjutamata seadused, pärssides muu hulgas vaba mõttelendu. Muidugi vajavad nii riik ja ühiskond kui ka üksikindiviid teatud rajajooni (igal asjal on piir), kuid 21. sajandi maailm, vähemasti oma demokraatlikus osas, seab neid mõnevõrra teistmoodi. Meilgi tuleks teatud mõisteid avaramalt käsitada. Piir ja vabadus pole vastandid.
Kuigi oleme harjunud pidama piirideta e-riiki peaaegu religiooniks ja riigi osaks, oleme mõttemallides siiski paljuski minevikus kinni. Kindlasti on ridamisi objektiivseid põhjuseid, miks meie käsitlustes ja kujutlustes kipub riigipiir (õieti igasugune administratiivne piir) ikka samastuma külma sõja aegse raudse eesriidega. Olgu või seetõttu, et pikki aastakümneid oli iseseisvat riiki (s.o (sõna)vabadust, demokraatiat jne) tähistav raja meile unistus. Küllap just seetõttu suudame vabanagi liiga vähe mõelda väljapoole etteantud alast.
Tõsi, me oleme juba mõnda aega Schengeni viisaruumis ning juba harjunud, et Soome-Lätti, aga ka mujale sõites piiril dokumente ei küsita. Kuid ilmselgelt on aeg Euroopa Liiduski olnud veel küllalt lühike, mõistmaks täielikult avanenud akende võimalusi. Aastal 2010 Eesti ja Läti peaministri tellimusel valminud tulevikukoostöö raportis nenditakse, et ehkki riikide vahel valitseb n-ö ametlik sõprus, ei usuta ühiselt mõistetud minevikust hoolimata eriti oma sarnasusse. «Koostööprojektidest huvitatud ja nende elluviimiseks võimelisi inimesi on liiga vähe ning koostööd pärsib teineteise keelte piiratud tundmine,» seisab raportis.
Tänases Postimehes toodud näited kinnitavad, et ehkki probleemid on endised, leidub siiski ka edulugusid, mis võiksid olla tulevaste projektide sütikuiks. Sest alad, mis Tallinnast või Riiast vaadatuna võivad paista kui perifeeria, suudavad omavahelises sünergias algatada uskumatult mastaapseid ettevõtmisi.
Rahastamises on tähtsad ELi vahendid ja 2014. aastast algav uus eelarveperiood, mille kallal töö käib. Ning mis puutub muid takistusi, siis tahtmise korral on need ületatavad. Seda kinnitab Valgamaa kutseõppekeskuse näide, kus koolitatakse ka lätlasi, kes õppetöö ajal omandavad eesti keele.
Piirid ei piira ainult riike, kunstlikke piire on olemas ka riigi sees. Näiteks ühistranspordi korraldus Tallinnas (või ka Tartus) täidab oma eesmärgi kõige paremini siis, kui lahendused töötatakse välja ka linna ümbritsevaid omavalitsusi kaasates. Kohalike valimiste aasta künnisel oleks eriti paslik piirideta mõelda.