Urve Eslas: mul on kahju ja ma vabandan

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Poliitikute vabandusepalumised, eriti enda tehtu pärast, on hell teema. Küsimus, miks peaks valija andma hääle sellele, kes seda vigade tegemiseks kasutab ja pärast vabandust paludes oma nõrkust näitab, sunnib suu lukus hoidma – aetagu hirm pigem segi ülbusega. Teisalt aga on vähe neid Euroopa riike, kus majanduse rabe seis pole jätnud saagimata valimislubaduste talasid, ja see lisab vabandusepalumise aktuaalsusele tugeva aktsendi.

Ühendkuningriigis sundis adumine, et 2010. aasta valimiste eel sai liiga lahkelt lubatud, avalikult vabandust paluma David Cameroni valitsuse asepeaministri, liberaaldemokraatide liidri Nick Cleggi. Muidugi ei ole videoläkituses kõne all olnud ülikoolide õppemaksu tõus ainus, mille pärast Cleggi parteil oleks põhjust kahetsust tunda. Valitsuses ei ole tooride vastu suudetud pea üheski punktis positsiooni hoida.

Vabandusepalumine näis esmapilgul olukorda ainult hullemaks tegevat: tudengite esindajad ei pidanud seda piisavaks, partei sees tekitas see enne üldkogu paraja segaduse, poliitikaanalüütikud ei häbenenud nimetada seda märgiks parteipoliitika täielikust läbikukkumisest ning netisatiirikud miksisid kokku Cleggi tögava videoklipi. See viimane, viisistatud «kahetsev Nick», äratas aga ootamatult suurt tähelepanu, ja võib arvata, et on liberaaldemokraatide palet valijate silmis veidi kasinud.

Selle põhjust on raske näha muus kui vabandusepalumise erakordsuses. Kahetsev poliitik, see ei ole just tavaline. Seda enam, et äsja said britid näha ka kahetsuse teist tahku, vabandusepalumist ilma vabandust palumata: Andrew Mitchell, konservatiivist parlamendiliige, kes nimetas politseinikku klassivahet rõhutavalt plebeiks, palus küll hiljem vabandust, kuid eitas pahameelt tekitanud sõna kasutamist.

Ehk on tõsi see, et Cleggil ei olnudki enam suurt midagi kaotada – arvamusküsitlused näitasid jätkuvat populaarsuse langust –, ja vabandust palus ta hoopis vale asja pärast: mitte lubaduste täitmata jätmise, vaid lubamise eest. Kommentaatorid-kolumnistid võivad ju vaagida, kas Clegg tegi vabandust paludes naljanumbri ainult endast või ka kogu parteist, kuid keegi ei saa eitada, et «Nick tabas õiget nooti».

Küsimus, milline see tabatud noot oli, viib maailmavaatelise probleemi juurde, mis kajab vastu ka lähenevatel USA presidendivalimistel. Seal on vastakuti kaks väga erinevat lähenemist: Mitt Romney põhimõte «me ei palu kunagi vabandust», mida ta väljendas ka raamatus «No Apology», ja Obama arusaam, et jäika oma õiguse joont ajades ei jõua just eriti kaugele.

Kui jõuda siit Eesti poliitika juurde, siis maailmavaateline küsimus, kas vabandusepalumine näitab nõrkust ja seda tuleks vältida, või on see pigem tugevuse näitaja, mida tuleb teha, on, mõne väga harva erandiga, saanud paraku romneyliku vastuse.