Krista Kerge: keelekorralduse põhimõtted

Krista Kerge Foto: Teet Suur / Virumaa Teataja

Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge põhjendab Sirbis elevust tekitanud viimaseid uuendusi keelekorralduse alal. Keelekorraldus on interdistsiplinaarne eriala, kus vana lihtne ükskordüks õigest ja valest emakeelest ei toimi.

Paljude argiarusaamad keelekorraldusest pärinevad veel suuresti 100 aasta tagant. Ühiskondlikud protsessid ongi aeglased ja võtavad inimpõlvi. Teadmised vahetuvad pisitasa, nagu muutub kogu kultuur. Visa on muutuma kõik, mis on seotud väärtushinnangute ja emotsioonidega, nagu eestlasele muu hulgas keel. Emotsioon moonutab teavet, aitab tekstidest poetada ratsionaalse iva, mis on meie emotsionaalse mäluga vastuolus ega tundu usaldusväärne. Usaldusväärsuse peilimine on kommunikatsiooni pidev ja lahutamatu osa.

Vaatan oma üliõpilaskandidaate – emakeeleõpetajaks saab õppida eesti filoloog ja ainult magistriõppes. Näen lugemuse suurt langust ja kooliajal sisse süstitud veendumust, et kuskil on see ainuõige ja hea kirjakeel, mida emakeeleõpetaja on õpetanud väärtustama. Lihtsustavad kooliterminid haritkeel ja kodukeel rõhutavad küll erinevust asjaliku ja vaba suhtluse vahel, kuid nende kitsas skaala koos traditsioonilise «õige-vale»-vastandusega jätab kõrvale ilukirjanduse ning muu loova keelekasutuse ja isikupära laiemalt. Haritud on ikka tekst, kuid haritud tekst ei ole alati tark ega tark tekst tingimata õigekeelne. Ka Sirbil on ja peabki olema keeletoimetaja.

Näen tuttavate kuldmedalistide ja isegi mõne professori asjalikus tekstis toimetajasilmaga selliseid traditsiooni mõistes «vigaseid» keelendeid, mis on minu põlvkonnas võimatud. Loomulik keelekasutus viitab, et ajad on eesti kirjakeelt tugevasti muutnud. Küllap on suurim mõjur kõnekeele kirjalik kuju (viimase 15 aasta igapäevane keel), kuid ka välismaal elatud aastad, toimetamata veebis veedetud aeg jpm.

Õige keele õpetamine on ometi niisama sageli korduv õpetajaks õppimise motiiv kui soov vahendada kirjandusvaramut, mis vestluse järgi on samas noorele kaunis tundmatu. Magistriõppe kandidaadid on kuulanud moodsaid kirjandus- ja keeleaineid, enamik ka minu enese kursusi keele variatiivsusest ja teksti lingvistilisest analüüsist, mis kõik pidanuks kitsad kooliaja arusaamised ammu kummutama. Seda ei ole juhtunud. Vaevalt suudaksin siis ühe lehelooga kedagi veenda, et keelekorraldus on interdistsiplinaarne eriala, kus vana lihtne ükskordüks õigest ja valest emakeelest ei toimi, kuid proovin siiski.

Keelenorm ja norming

Keel avaldub tekstides, ta on kultuuri kandja, ühiskonna tähendusvahetuse ja tähendusloome süsteem, mis muid analoogilise ülesandega märgisüsteeme peegeldab ja toetab. Kõigil sellistel ühiskonna süsteemidel on alati omad normid, mille enamiku omandame keskkonnast. On selge, et dressides presidendi vastuvõtule ei minda, kuid millega minnakse, selles osas vajame nõu – sündmus tuleb enamiku elus sedavõrd harva ette, et reegleid keskkonnast ei omanda. Lisaks on reeglid kultuuriomased ja muutlikud, nt kuninganna vastuvõtust ei tea me midagi. Kirjakeelega on samuti. Omandame emakeele keskkonnast, kuid kirjakeel algas sajandeid tagasi ning sellel on kasutusalasid ja detaile, millega me igapäevas kokku ei puutu. Siis vajame asjatundja nõuannet: vaatame eri liiki sõnastikke, sirvime eesti keele käsiraamatut või helistame keelenõuandesse.

Keelel on niisiis omad keskkonnast (tekstidest) omandatavad normid ja keele omandamiskeskkonna loomulik osa on üldharidus. Kui aga ühiskonna mingis sfääris norm puudub või ei tööta, siis luuakse norminguid. On terveid valdkondi, mis normingutele toetatakse, nagu liiklus, ehkki näeme ka siin kultuuriomaseid isetekkelisi norme – igas kultuuris tekib normingute, sh liikluseeskirja eiramise loomulikke piire. Ka neid tuleb liigeldes arvesse võtta, või me ei jää ellu.

Norm on olemas isegi kirjakeele sõnavaral, ehkki vabariiklik õigekeelsuskomisjon on juba 30 aastat tagasi otsustanud sõnatähendusi mitte normida. Kui näiteks keegi pealkirjastab tõlkeraamatu fraasiga «Reflektiivõpe keskkoolis», kuid leiame kaante vahelt, et tegemist ei ole refleksidega ning juttu on peale gümnasistide ka 7.–9. klassi õpilastest, siis ei vasta pealkiri eesti kirjakeele sõnavaranormile. Reflekteerimisega seostub meil omadussõna refleksiivne ’peegeldav, tagasisidet pakkuv’ ning kõnealune Suurbritannia lower and upper secondary school hõlmab siin põhikooli lõpuastme ja keskkooli. Sisuliselt on pealkiri seega vale: sisse vaatamata jääb mulje, et raamat räägib mingist keskkoolis sobilikust refleksidele toetuvast õppeviisist.

Ka grammatikaga ei ole teisiti. Norm kujuneb ja muutub, me omandame kirjakeele, kuulates ja lugedes tekste; normida saab väga vähe. Tekstides avaldub kolme-nelja põhimise eesti lausetüübi sõnajärg just sel moel, kuidas nõuab teksti kulg. Sõnamuuteid – jah, neid normitakse. Teisalt määrab vormistiku kasutuse teksti žanr (nt kus surnud, kus surd). Ka on «viga» ja loovus ühel alusel. Igasse keelde saab tõlkida «olin pärast seda juttu surnud» ja «mõned on võrdsemad», mis tunnetuslikus plaanis võimatuna sunnivad end kontekstis loovalt tõlgendama. Paraku välistab asjalikkus loovuse. Me ei tohiks ühtviisi sundida loovalt tõlgendama Eesti Vabariigi seadust või asjaajamisdokumenti ning Nikolai Baturini romaani või Mati Undi ajakirjanduslikku esseed.

100 ja isegi 50 aastat tagasi, kui ühiskirjakeelt veel kujundati ja inimeste valdav emakeel oli kohalik murre, oli loomulik normida, kuidas sõnu käänatakse ja pööratakse, sest murdeti tehti seda eri moodi. 30-35 aastat tagasi näitas Mati Hint väga mahukates uurimustes, et kui kirjakeel on muutunud põlvkonna emakeeleks, mis on ka asjaliku suulise suhtluse vahend, siis sõnavormide hääldusmallid muutuvad ja sõnad nihkuvad ühest tüübist teise – küll kindlasse tüüpi, kuid ikka üksiksõnuti, sest muutused on kinni ka sõnavormide kasutussageduses. Vabariiklikul õigekeelsuskomisjonil jäi üle teadustulemusi tunnustada ning seda 1980ndate algul ka tehti. Suur viga on, kui nüüd koolis emakeeletunnet ei usaldata, vaid sunnitakse üht sõna tajuvastaselt mitut lubatud moodi muutma, rikkudes ka emakeeletaju.

Et fonoloogiat ja keelemuutusteooriaid saaks kirjakeele korralduses rakendada, pidi see keelevorm olema siserände ja linnastumise tagajärjel muutunud loomulikuks ja keskkonnast omandatavaks süsteemiks. Selsamal keeleteaduslikul alusel ei oleks keelt saanud korraldada Veski ega Muugi ajal. Praegu on siin ehk järelemõtlemise koht. Meil on palju muu emakeelega inimesi, kes õpivad ja töötavad eesti keeles. Kuigi nad «valesti» käänavad, saame neist suurepäraselt aru. Erinevus sõnavormis (nt kontserte, kontsertisid või kontserdeid) ei moonuta kommunikatsiooni. Kas on aeg muutuda tolerantsemaks? Üks asi on kirjutaja keelevalikutega toetatud identiteedipilt, teine asi see, kus rääkida veast. Individuaalse kognitiivse mitmekeelsuse ja IT-arengute kiiruse ajal on keelekorralduses vaja arvestada ühtaegu inimese keelsuse ja elukeskkonna muutusi. Keelekorraldus on ikka teaduspõhine, kuid peab arvestama väga paljude teaduste ning keeleteaduse alldistsipliinide tulemusi.

Norm kui kokkulepe

Niipea kui ühele keelele luuakse kiri, algab normimine kui teadlike kokkulepete kujundamine: kuidas märkida häälikuid, kuidas eristada nime (tõlkimatut ja suvalist) keele tõlgitavast sõnavaraüksusest, tähistada üldkeelendi käibimist nimena või nime üldsõnana, kuidas märkida lause algust ja suhtlusülesannet, siduda lause osi, eristada üksteisest lõike jne. Häälik [ ] kirjutatakse eri moel eesti, inglise, saksa ja hispaania keeles ja vahel isemoodi eri häälikuümbrustes. Inglane kirjutab nädalapäevi ja sakslane iga nimisõna suure tähega, meie väiksega, hispaanlane paneb meie mõistes tagurpidise küsimärgi küsimuse ette jne. Ühelt poolt on just kirjatraditsioon sedavõrd tugev, et kirjutame teisiti kui hääldame: kui sõna on laenatud enne kirjatavade levimist, siis paneme ta kirja eesti moodi (krahv või palsam), kui hiljem, siis võõrapäraselt. Teiselt poolt hakkab kiri mõjutama hääldust – nt on gaas ja kaas venemõjulises Ida-Virus ja ehk juba paljudel noortel ka mujal helilise g-ga, sest kiri sunnib ja võõrkeeled mõjutavad. Häälduse loomulikud protsessid aga ei kaota oma mõju kirjale täielikult (nt kirjutab laps kuulmise järgi küffel selmet kühvel või lauabäl, mitte laua peal, täiskasvanu aga mistahes lugu selmet mis tahes ja tuletan veelkord meelde selmet veel kord). Midagi peaks sellest tunnustama, midagi kindlalt kõrvale lükkama. Ka inglise keel on kunagi kõlanud kirjutatule palju sarnasemalt kui praegu. Iga liitsõna puhul – see ei ole inglasele tingimata graafiline sõna – tuleb seal ometi kontrollida, kas see kirjutatakse lahku või kokku ja kas kokku sidekriipsuga või vahetult.

Mis on viga, mis mitte?

Kirjutustavasid ei pea kuidagi põhjendama, kuid juhiste aluseks on mingid põhjendused, mis neid looma on sundinud. Nii satub mõnigi keelend mitme juhise ühisesse perifeeriasse. Minu arvates on aeg just seda tunnustada. Olen näiteks toonud Jaapani sünonüümi. Hüüdnimena saab seda kirjutada nagu nime ehk läbiva suurtähega (Tõusva Päikese Maa). Saab toetuda ka kohanimereeglile, kus liigisõna käib väikse tähega (Tõusva Päikese maa), ja pidada väljendit ümberütlevaks nimetuseks ehk tõlgendada teda tavalise metafoorina (tõusva päikese maa). Olge nüüd armsad ja otsige ise ortograafiaraamatust, mis on «õige». Minu arvates on kõigi kolme reegli rakendus haritud inimese jaoks võimalik. Tsentri ja perifeeria põhimõtet arvestatakse keeleteaduses umbes 80 aastat ja moodsa kognitivistika arenguga on see taas aktuaalne. Küllap peaksimegi tunnustama, et mida avaram on inimese lugemus, seda enam on tal eeskujusid, mis määravad täiesti traditsiooniliste kirjajuhiste rakendusala.

Vahel peab keelekorraldus tunnustama just seda, mis automaatselt ei levi – kui nt iga ainulist objekti kiputakse kirjas suurtähega märkima, siis tuleb meelde tuletada, et tõlgitav sõna ülikool ei ole nimi ka siis, kui tema ees on täiend Tartu. Tartu ülikool on ikka tõlgitav sõnaühend, põhikirjaline tõlge kõlab University of Tartu. Nimena võib teda kasutada ja ametlikkuses seda suurtähtedega märkida, kuid pärisnimi ta ei ole ja kirjavõimalusi on järelikult kaks.

Oma roll keele- ja keelekasutusmuutuste tunnustamise vajaduses on ka hariduspõhimõtetel. Näiteks on panuseksamid ehk inimese elukäiku mõjutavad eksamid muutunud omaette erialaks: miski ei tohi inimest eksamil häirida, eksamiülesanded peavad olema teaduslikult põhjendatud ja mõõtma täpselt seda, mida õppekava taotleb, vea mõiste peab olema väga funktsionaalselt argumenteeritud, hindamisjuhend detailideni läbi mõeldud. Kui nüüd tuleme tagasi olukorra juurde, et emakeel omandatakse peaasjalikult tekstidest, siis ei saa näiteks riigieksamitel veaks lugeda selliseid keelendeid, mida on võimalik kohata just palju lugedes (Semperi esseedes, Aaviku tõlgetes, Tammsaare originaalis ja tõlgetes vm). Seepärast ei tohi kirjakeele vanu reegleid uutele kirjakujudele mööndusi tehes kummutada, ehkki stiilitunnet peab püüdma arendada. Ka ei tohi eksamitöö hindaja kirjapildi tõlgendusruumi eirata – ta peab näiteks mõistma, mida on võimalik tõlgendada ka nimena, mida mitte. Niisuguseidki olukordi peab keelekorralduses ette nägema, et hindaja ei peaks otsustama omapäi. Ühtlasi peame arvestama, et kui õigekeelsussoovitusi on 2012. aastal muudetud, siis on 2013. aasta lõpetaja juba 11 aastat koolis käinud ning temalt ei tohi nõuda uusima normingu tundmist. See oleks nagu seaduse rakendamine tagasiulatuva jõuga.

Ühiskirjakeele kese hajub

Ühine keel on oluline nendele, keda seob sarnane identiteet. Tänapäeva ühiskond globaliseerub, kuid see tähendab ühtlasi pidevat rühmitumist. Suur osa ühiskonnarühmi ajab oma asju inglise keeles. Inglise keel saab üha sagedamini nende rühmade ühiskeele rolli. Eesti ühiskirjakeele kese hajub – loomulik norm on keele loomulikel vormidel, milleks on identiteedirühmade keelekujud, harvem ühiskirjakeel.

Tartu teadlased Tammemägi ja Ehala on leidnud, et kooliõpilaste enamik kasutab inglise keelt iga päev. See on meie ajale sümptomaatiline. Arstid loevad erialateavet inglise keeles, ametnikud ajavad Euroopas asju võõras keeles, uudiseid jälgitakse BBCst või vahendatakse muust võõrkeelsest keskkonnast, iga haritlase huviväli nõuab (ka) inglise keele kasutamist, käepärast teavet on enim inglise keeles, kuuldav telekeel on suuresti võõrkeel (kui ka subtiitrid on all) jne. Me räägime ja kirjutame avalikkuses, haridussfääris, tööl ja kodus sadadest asjadest, millest oleme inglise keeles kuulnud või lugenud, vahendame eesti keeles infot, mille leidsime mujalt. See pole «Ringvaate» kollane pudi-padi, vaid enamasti uus või uut moodi mõtestatud teave, tunnetusviis, maailmapilti muutev arusaam või seik. Tõlgitu muudab keelt, lisab mõtte- ja väljendusviise. Lisaks elab Eestis väga palju rahvaid, kes vahendavad teavet endale harjumuspärastest keeltest ning oma emakeele ja sellest kantud kultuuri mõjuväljas.

Keelekorraldust on endiselt vaja

Niisugune tegelik eri alustelt rühmitumine tähendab, et hajuva ühiskirjakeele keskmega tuleb teadlikult tegelda. Kui on Eesti riik, siis peab avaliku, haridus- ja töösfääri ladusaks asjalikuks kommunikatsiooniks ühiskirjakeelt hoolikalt korrastama. See tähendab teadlikku žanrieeskujude laiendamist koolis, kõigi klassi- ja aineõpetajate emakeeleteadlikkust, kõigile olulist tõlkenõuannet ja pidevat tegelemist terminoloogiaga, mis peab jõudma kooli, tagama nii meedia- kui ka koolihariduse moodsuse. Kirjakeel on demokraatia vahend, ainus keelevorm, mis ei anna ühelegi sotsiaalrühmale eeliseid. Võro kiil’es seadusi lugeda oleks enamikule sama mis võõrkeeles elada. Täpselt niisamuti ei saa riik elada noorte- või ametnikuslängis ega lasta endale peale suruda juristide oskuskeelt, mida see sotsiaalrühm 3–5 aastat ülikoolis õpib. Kuid kirjakeel on muutumises, mida keelekorraldus eirata ei saa.

Kogu loo moraal on see, et keele variatiivsus ja -pädevus on omaette eriala. Sooviksime igaüks, et meie kui üksikisiku keeleharjumusi tunnustataks ja meie arusaamasid laste kasvatamisel esmatähtsaks peetaks. Ometi tuleks keeleinimesi ja kasvatusteadlasi usaldada seal, kus nad midagi riigile ja inimesele tähtsat läbimõeldult ja kollegiaalselt soovitavad. Me võime ju arsti kiruda, kuid meditsiinita elada ei saaks. Vahest ei peaks siis ka keelekorralduse puhul arvama, et Andrese ja Pearu tõed ei saa korraga kehtida. Mõlemal võib omal kombel õigus olla. Kahe karuse naabri keeleharjumuste tõe ja õiguse arbiiter keelekorraldaja ongi ja selleks on ta väga palju õppinud – sotsiaal- ja humanitaarteadlastelt, lingvistika mitut laadi allvaldkondadest ja inimestelt, kes keelt asjalikel eesmärkidel ladusalt kasutavad. Just asjaliku esinduskeelekasutuse nimel tööl, hariduses ja avalikkuses keelekorraldus töötabki.