Marek Tamm: kirjandus ja ajakirjandus

Marek Tamm Foto: Toomas Huik

Kultuurikommentaar on rubriik, kus mõeldakse kultuurist.  Septembris avaldab arvamust ajaloolane Marek Tamm.

Selle nädala teisipäeval oli esimest korda ETV eetris uus kirjandussaade «Kirjandusministeerium», esimene endasugune üle pikkade aastate. Põhjust on rõõmustada, kuid teisalt osutab see areda teravusega tõsiasjale, et kirjandus ja ajakirjandus on Eestis lootusetult liigestest lahti. Sest «Kirjandusministeerium» ei too kirjandusele minutitki tähelepanu ETVs juurde, vaid koondab «OPi» iganädalased kirjandusminutid üheks saateks, mis on eetris vaid kord kuus. Kui skeptilisem vaim nimetaks seda ilmselt kirjanduse getostumiseks, siis optimistina loodan, et ETV on oma kutsumuse kõrgusel ja suudab «Kirjandusministeeriumist» arendada välja iganädalase kirjandussaate.

Miks see on tähtis? Sest kirjandus on üks kultuurivälja nurgakive. Kirjandusest ammutavad teater, muusika, film jt loomevaldkonnad; õigupoolest ka ajakirjandus, isegi kui ta pole sellest tihti teadlik. Kuid kirjandus üksnes ei loo kultuuri, vaid panustab selle mõtestamisesse; kirjandus on kultuuri eneserefleksiooni tõhusaim vahend. Ja kultuuril, mis ei suuda ise ennast mõtestada, pole pikka iga.

Ent olulisim: eesti keel areneb ja täieneb ennekõike kirjanduses, kirjandus on meie keele sepikoda. Ja mitte üksnes algupärane kirjandus, vaid niisamuti tõlkekirjandus. Kirjanduse kaudu suhtleme laiema maailmaga, iga uus kirjandustõlge on ühtlasi kultuuritõlge – oma kultuuri rikastamine uute mõtete ja mõistetega.

ERRi missioon on seda olulisem, et erameedia kipub kirjandust kohtlema üha enam meelelahutusena või seda lihtsalt eirama. Kas keegi on näinud mõnda kirjandussaadet Eesti erakanalitelt? Kaugesse minevikku on jäänud needki ajad, mil päevalehtedes kirjutasid kirjandusest koolitatud asjatundjad, ilmusid koguni omaette iganädalased kirjanduslisad. Praegune lugeja peab leheomanike soovil leppima palgaliste ajakirjanike juhuslike lugemismuljetega; kirjanduskriitikat asendavad üha enam intervjuud, raamatutele eelistatakse raamatuesitlusi. Ja kes lahkab veel tänapäeval ajalehes kirjandustõlkeid? Isegi tõlkijate nimesid ei suuda ajalehed arvustuste juures ära trükkida, saati nende töö hindamisest.

Tõsi, pilt pole lõpuni trööstitu, esiteks askeldab päevalehtede kirjanduskülgedel veel endiselt mõni eksinud entusiast, niisamuti õilmitseb erameediast hüljatud kirjanduskriitika riiklike kultuuriajakirjade ja Sirbi veergudel. See kõik annab kinnitust, et meil on jätkuvalt inimesi, kes on suutelised kirjandusest süvenenult – kire ja põlemisega! – kirjutama, kes ei esitle toodet, vaid eritlevad loomet.

Iganädalane «Kirjandusministeerium» suudaks loodetavasti kirjanduse uuesti avalikkuse tähelepanu alla tõsta, looks olukorra, kus meedias raamatutest rääkimine pole veidrus, vaid enesestmõistetavus. Meil on maailmast mitmeid õpetlikke näiteid, kuidas televisioon suudab raamatutega imet teha. Olgu siis mõned kümnendid tagasi Prantsusmaal, kus Bernard Pivot’l õnnestus oma kirjandussaatega «Apostrophes» panna kümned tuhanded inimesed lugema nõudlikke uudisteoseid, tänapäeva Ameerikas, kus telestaar Oprah on suutnud oma 1996. aastal startinud kirjandussaatega kergitada romaanide tiraaže mitmekümnekordseks, või viimati Inglismaal, kus 2004. aastal alustanud Richardi ja Jude’i raamatuklubi telesaade mõjutab Briti raamatuturu käivet hinnanguliselt kuni veerandi ulatuses.

Ajakirjandus, mis ei hooli kirjandusest, saeb oksa, millel istub; juhtub kuhtuma kirjandus, on loetud ajakirjandusegi päevad.