Kai Tapani Juvakka: Vene kaart Gruusia valimistel

Kai Tapani Juvakka Foto: Erakogu

«Venemaa president Vladimir Putin šokeeris eelmisel kuul läänemaailma, kui ütles reporteritele, et ta oli Venemaa 2008. aasta invasiooni Gruusiasse kiitnud heaks kaks aastat enne selle toimumist» – selle väitega alustas kaitseminister Urmas Reinsalu oma artiklit Wall Street Journalis (10.09), milles ta tembeldas Gruusia opositsioonijuhi otseselt Kremli meheks. Endine välisminister Trivimi Velliste kaitseb Reinsalut, rõhutades, et inimesed pole piisavalt pööranud tähelepanu Putini tunnistusele (PM 18.09).

Väide Putini tunnistusest on Eesti ajakirjanduses jäänud elama faktina, ilma et keegi oleks vaevunud Putini sõnu kontrollima. Kuna ajaloos on riigijuht väga harva ausalt tunnistanud sõja etteplaanimist, tekkis mul kahtlus ja huvi uurida, mida Putin tegelikult on öelnud. Soovimata kaitsta Venemaa presidenti, väärib ometi selgitamist, kas Putini ületunnistus on fakt või ­uudismull.

Augustis esitleti Venemaal dokumentaalfilmi «Kaotatud päev», mis jutustab Gruusia ja Venemaa sõjast (filmi leiab Youtube’ist). Filmis pole midagi üllatavat, see on Vene vaatenurgast tehtud ja selles räägitakse korduvalt, et Gruusia ründas Lõuna-Osseetiat ja oli aastaid provotseerivalt käitunud. Filmi järgi oli Venemaa koostanud kaitseplaani Gruusia rünnaku puhuks. Kriitika suunati president Medvedevi vastu, keda süüdistati tegevusetuses ja selles, et Putin pidi sekkuma, et kaitseplaani täide viia.

8. augustil Armeenias peetud pressikonverentsil esitati Putinile küsimus filmi kohta ja päriti, kas Venemaal polnud Lõuna-Osseetia osas tegutsemisplaani Gruusia agressiooni vastu. Pressikonverentsi video ja üleskirjutuse leiab Venemaa presidendi koduleheküljelt. Putin vastas, et plaani olemasolu pole mingi saladus ja et ta on sellest ka varem avalikult rääkinud. Küsimuse ja vastuse kogu jutt käib kaitseplaanist Gruusia võimaliku rünnaku puhul, mitte ühegi sõnaga pole juttu Venemaa plaanist rünnata Gruusiat. «Ülestunnistus», mis šokeeris Eesti kaitseministrit, osutus lõpuks kontekstist välja rebitud uudismulliks.

Eestlastel on president Mihheil Saakašvili perioodil tekkinud Gruusiaga väga emotsionaalne suhe. Gruusiat ja Venemaad puudutavat informatsiooni seeditakse mustvalgete emotsioonidega. Putini «tunnistus» läks meedias läbi, kuna see sobis pilti, millesse sooviti uskuda. Euroopa Liidu tellitud enam kui 1000-leheküljeline raport annab 2008. aasta sõjast mitmekülgsema pildi kui see, mille saab Gruusia või Venemaa presidendi kantseleist.

Saakašvilil on kindlasti suured teened oma rahva ees. Gruusia on hoopis teine riik kui veel kaheksa aastat tagasi. Thbilisi tänavatel tekib siiski kahtlane mulje presidendi populaarsusest. Saakašvili toetajaid on palju raskem leida kui inimesi, kes teda kiruvad. Saakašvilile heidetakse ette liigset emotsionaalsust, utoopilisi lubadusi ja eelkõige valetamist. Kaevatakse vaesuse, tööpuuduse ja sõnavabaduse piirangute üle. Autoritaarne juhtimisstiil ja jõu kasutamine meeleavaldajate vastu on kahjustanud presidendi imagot demokraadina ka läänes.

Valitsuse ja opositsiooni suhe on hoopis keerulisem ja emotsionaalsem kui Eestis. Paljud presidendi tulisematest oponentidest on tema endised liitlased, kes koos Saakašviliga roosirevolutsiooni tegid. Opositsioon kinnitab, et välispoliitilised prioriteedid ei muutuks, aga samas ei näe nad 2008. aasta sõda nii mustvalgena nagu Eestis kombeks.

Saakašvili kaitsetaktika on tembeldada oma oponente vaenlase agentideks. Maalitakse pilt, nagu oleks parlamendivalimistel vastamisi valik lääne ja Venemaa vahel. Ja et ainult Saakašvili suudab tagada demokraatia ja orientatsiooni läände. Sama sõnumit levitavad tema sõbrad läänes, toetudes šokeerivatele uudistele.

Opositsiooni juht Bidzina Ivanišvili on aastate jooksul kasutanud sadu miljoneid dollareid oma raha koolide, haiglate ja kirikute ehitamiseks ja remondiks. Ta on toetanud teatreid ja teisi kultuuriasutusi. Sellest tegevusest kirjutatakse küll näiteks Washington Postis ja Financial Timesis, aga Gruusia sõbrad Eestis heidavad talle ainult ette, et ta teenib Venemaa huve. Pole raske arvata, kust see «fakt» pärit on.

Opositsiooni võit tooks uue huvitava nüansi Eesti ja Gruusia koostöösse. Eriti kaitseministrite tasemel. Endine Saakaš­vili valitsuse minister ja dokumentaalfilmide tegija Georgi Haindrava ütles mulle antud intervjuus: «Gruusia on olnud kaks tuhat aastat ja jääb veel kaheks tuhandeks aastaks. Saakašvili tuli ja läheb. Peab toetama rahvast, mitte režiimi.»

Kai Tapani Juvakka on vabakutseline ajakirjanik, kes on teinud Soome ajakirjandusele kaastööd Eestist ja Gruusiast. Ta on teinud Soome ringhäälingule YLE dokumentaalfilmi Abhaasia-Gruusia konfliktist (2010).