Kärt Hellerma

FOTO: Raigo Pajula

Olen täheldanud, et mul on üha raskem lugeda intellektuaalse positsiooniga artikleid, mis lähtuvad inimese tühisusest, viletsusest ja mõttetusest. Samuti tunnen tõrget nüüdisromaanide ees, mis mängivad kujutlusega inimesest kui hädisest ja karikatuursest olendist. Kirjandusinimesena on minust ettevaatamatu seda tunnistada, aga nii mõnedki kriitikute silmis tippteosed on jäänud mul pooleli. Neis väljenduv maailmapilt on minu jaoks igav ja jõuetu.

Miks? Inimese seletamine vähendatud võtmes – üksnes mõne statistilise näitaja või mõne sotsioloogilise tunnuse varal – on nii meedias kui ka ülejäänud avalikus ruumis väga levinud. Tunnused, näitajad, protsendid annavad inimesele hinnangu ja kindlustavad talle koha ühiskondlikes hierarhiates.

Väärtustega, mida need hierarhiad peegeldavad, on inimene aga harva rahul, sest need pole talle sisemiselt omased. Kuhjuv protest leiab endale soodsa ventiili moodsas kultuuris. Vahest ei maksagi imestada, et nii paljude tänapäeva kirjanike ja kunstnike jaoks tundub õige viidata mitte inimese suurusele, vaid tema väiksusele. Õigupoolest iseloomustab sisemiselt laastatud inimese esiletõus kultuuris rohkem kui miski muu meie aja vaimu, on sellele tunnuslik.

Aja vaim, kas pole see klišee? Kui ongi, siis väga elujõuline klišee. Sest  iga ajastuga käib kaasas temale ainuomane vaimne mõõde. Mõnikord see aheneb, siis jälle avardub. Selle iseloom ja dünaamika ei pruugi olla hõlpsalt ennustatavad. Aja vaim isegi ei sõltu oluliselt metafooridest, mida tema tähistamiseks kasutatakse.

Suurus ja väiksus on ju samuti metafoorid. Need ei alahinda sugugi kellegi professionaalseid oskusi. Peaasjalikult tähistavad need mõõtkava, millega inimesele kui vaimsele olendile lähenetakse. Nii on küsimus inimeses kui tervikus, mitte tema võimetes.

Inimese sümboolsel kahanemisel on mitu põhjust. Osa neist tuleneb nüüdisaegsete kultuuriteoreetikute juurutatud mõttelaadist, et tark olla tähendab olla skeptiline. Skepsis võib tunduda küll intellektuaalselt viljakas, aga tihti ei anna see tunnistust mitte tarkusest, vaid ettevaatlikkusest, hirmust väljuda raamidest. Skepsis sunnib maailma nägema halli ja tavalisena, tuimestab ja pisendab seda. Lõppeks on kultuuri pugenud jäine skepsis samuti vaid protest halli argipäeva vastu, aga on võimeline seda üksnes kopeerima, suutmata selle taga näha ühtki heledamat laiku.

Eitamine, kriitiline suhtumine, usaldamatus – need märksõnad korduvad, kui defineeritakse modernsust kirjanduses ja kultuuris laiemaltki. Postmodernism lisab sellele iroonia ja eneseiroonia. Tulemuseks on lõppematu paroodiline janditamine, mille käigus ei halastata ei ühiskonnale ega iseendale. Pamflett, följeton, paskvill ja vahel ka häbematu plagiaat on tänapäeva kultuuri iseloomulikud žanrid. Koos taustal kummitava üldise lagunemise filosoofiaga on need toonud kaasa lamenenud inimesekuvandi.

Kõlab ehk intrigeerivalt, aga moodsa kunstniku ühe parima iseloomustuse leidsin August Kubizeki mälestusraamatust «Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber» (Tänapäev, 2009). Selle autor kirjeldab noort Adolfit, kellega ta Viinis üürituba jagas, nii: «Ta sukeldus üha sügavamale enesekriitikasse.

Kuid vaja oli vaid väikest ümberlülitust – nagu kergelt lülitit vajutades lööb pimeduses äkki valgus särama – ja enda vastu esitatud kaebused muutusid kaebusteks aja, kogu maailma vastu. Pidurdamatute vihahoogudena paiskas ta olevikule vastu oma raevu. Üksiku ja üksildasena oli ta vastu kogu inimkonnale, kes teda ei mõistnud, kes ei lasknud tal esile tõusta, kes teda jälitas ja pettis.»  

Muidugi pole igal raevuhool nii närvekõditavalt saatuslikku tähendust. Mitte kõik vihapursked ei muuda maailma nii otsustavalt kui Hitleri omad. Ometi on viha, raev ja hävitamisiha inimesega kaasas käivad omadused, mis otsivad endale lakkamatult toidet. Nendega tuleb alati arvestada.

Võime isegi õnne tänada, et nüüdisajal leiab inimloomusele omane agressiivsus väljenduse pigem kunstiomases keskkonnas. Eks ole ta sealgi nagu džinn pudelis – pressib kohe välja, kui saab. Või siis eeldab moodne kunst üksnes intellektuaalset teadmist ega puuduta kuigivõrd tundeelu. Väljendamata emotsioon muutub moonutatud emotsiooniks ja see on mõnikord hullemgi kui ehe raev.

Jah, kunsti piirid on teisenenud, aga sotsiaalkriitilist vigurdamist on viimasel ajal tabanud kiire populaarsuse kadu. Miks? Publik ei jaksa enam koos autoritega suud kõverdada. Kordustest, moonutustest ja banaalsusest ollakse lihtsalt tüdinud.

Ka nüüdiskirjanikul oleks kui vaid üks, kaunis lohutu kohustus: luua üha uuesti kurva ja pettunud inimese kujundit. Üdini tungiv pessimism, pisikese inimese kannatused kõledas, teda mutristavas maailmas, vägivalla eksponeerimine igasuguste võimalike mudelite kaudu – need on kultuuri tunginud allakäiguvaimuga kaasnevad kurioosumid. Õnneks kohtab ka teistsuguseid, kurnatusest väljapääsu tõotavaid orientatsioone.

Inimest on ikka huvitanud, kuidas paistab universum siis, kui seda vaadata mujalt kui Maalt. Ega ta muidu poleks kosmosesse kippunud. Hüpoteesid maavälise elu ja teiste reaalsuste kohta on ikka olnud ulme- ja muinasjutukirjanduse pärusmaaks. Parimad neist aga piirnevad tõelusega. Või vähemasti kujutavad endast siirdeid kuhugi, milles inimene end ära tunneb.

Näiteks Lewis Carrolli «Alice imedemaal» osutab efektselt, kuidas argireaalsus vaatepunkti nihkudes võib teiseneda. Psühhoneuroloogilisest vaatevinklist on tegemist tajuhäiretega, kultuuri seisukohast aga geniaalse teosega, milles avaneb täiesti uus tegelikkus.  Fantaasiamaailmast on saanud mõjukas klassika. Miks?  Ehk tunneb lugeja ennast selles kujutatud reaalsuses salapärasel kombel ära?

Universumi uurijate jaoks ei ole paralleelmaailmad enam ulme. Näiteks stringiteooria käsitleb ruumi 11-mõõtmelisena, kus igal dimensioonil on erinev võnkesagedus. Stringid ehk keerduvad tsirkulaarsed võnklevad lisadimensioonid on mikroskoopilised ega ole tajutavad.

Teooriat edasi arendanud füüsik Edward Witten on stringides näinud võnkuvaid niite või rõngaid, millest moodustuvad membraanid ehk braanid. Meile tajumatud maailmad olevat piltlikult olemas igas maailma punktis. Nii on küsimus peaasjalikult selles, kui palju ja missuguseid tegelikkusi on veel olemas – lisaks sellele, mida inimsilm tavaolukorras näeb.

Kuigi teooria paikapidavust pole võimalik veel tõestada, olevat edasised uuringud tõestanud, et lisadimensioonide ulatus universumis sõltub stringide energiast. Nimelt see – viide energiale – tundub olevat tähelepanuväärne.

Muidugi on ka astronoomid ettevaatlikud. Rääkides kosmose koosseisust kui piltmõistatusest, kasutavad nad fraase nagu «salapära», «puuduv üksmeel», «keerulised arvutused», «vajab veel uurimist» ja nõnda edasi. Füüsika- ja matemaatikadoktor Piret Kuusk on märkinud, et viimased viissada aastat on universumit uuritud eeldusel, «et ükskõik millisest ruumipunktist me teda ka vaatleksime, pilt oleks keskmiselt üpris sarnane Maalt nähtuga» (Postimees 21.02.2010). Omal moel tunnistab see osutus, et ajast, mil arvati, et ka Päike käib ümber Maa, polegi teab kui palju möödas...

Kuigi olen teadlasena võhik, tundub stringiteooria mulle imponeeriv. Lisaks kasvab sellest välja veel üks nüüdisaegset teaduslikku maailmapilti kujundav seisukoht, mis ütleb, et pole olemas vaatlejast sõltumatut objektiivset reaalsust. Maailm on selline, nagu vaatleja teda näeb.

Kui juba fundamentaalteaduski seisab silmitsi uueneva paradigmaga, siis püstitub ka iga nüüdiskultuuris osaleja jaoks küsimus, millise reaalsusega ta end seob. Millist kirjeldust maailma kohta eelistada? Millist kujundit, millist mõõtkava, millist stringi valida? Missugune on maailm, kus pole meile tuttavaid ruumimõõtmeid ega ajamäärusi? Mis koht see on, kus kohta ei ole? Kus pole hommikut ega õhtut, eilset ega homset? Stringimaailmas on võtmemõisteks energia. Inimese puhul on see igaühe isiklik jõud.

Võimalus luua ise endale oma tegelikkus on tänapäeva inimese jaoks hirmutav. Miks? Sest vaimu- ja tundejõu mõttes oli inimene suur pigem minevikus, kui tema maailmapilti määrasid müüdid ja pärimused. Nüüdisinimene üksnes arvab, et ta on suur, olles ise väike. Tema kujutlust iseenda vägevusest toidab ju üksainus argument: usk mõistuse jäägitusse jõusse. Inimene on suur siis, kui ta teab, et on väike. Paradoks? Ilmselt küll.

Hirm energia ees, mis tekib iseenda ja maailma suuruse tajumisest – just selles näen nüüdiskultuuri olulist puudust. Kui saad luua ise pinna, millele toetuda, ei takista ju miski oma unistusi ja ideaale realiseerimast.