Paar nädalat tagasi ilmus internetti prohvet Muhamedi halvustav kodukootud video. Ma ise ei ole neid liikuvaid pilte näinud, ent peaaegu kõigi läänemaiste intellektuaalide jutu järgi, kes on seda kommenteerinud, olevat tegu päris idiootliku oopusega. Ma tõepoolest ei tea, kui paljud kommenteerijatest on seda videot oma silmaga näinud, ehkki ma kahtlustan, et päris mitmed sõnavõtjad räägivad asjast, mida nad tegelikult ise näinud pole. Aga pea igal pool on see video üksmeelselt hukka mõistetud.
Samad inimesed, kes alles äsja kaitsesid Pussy Rioti sõnavabadust, näivad nüüd ühtäkki olevat seda meelt, et prohvet Muhamedi pilkav video pole mingilgi kombel sõnavabaduse küsimus. Miks? Seepärast, et kümned inimesed on saanud islamimaades vägivaldsete meeleavalduste ajal surma. Sõnavabadus peab siis vägivallaohu ees taganema.
Pussy Riotit oli kergem kaitsta, sest lääne inimestele ei tähendanud see mingisugust isiklikku riski. Kui idas valitses kommunism, tavatsesid mitmed niinimetatud intellektuaalid läänes korrata lauset «Rather red than dead» («parem punane kui surnud»). Toona arvasid need inimesed vist, et maailma tabaks tuumasõda, kui kommunismile vastu hakatakse. Samalaadne nähtus on minu meelest tekkinud äärmuslike islamistide ees tuntava hirmu tõttu. Ja seda hirmu ju äärmuslikud islamistid tahavadki saavutada.
See pole sugugi esimene kord, kui prohvet Muhamedi puudutavad pildid segadusi tekitavad. Aastatel 2005–2006 oli Taani vägivaldsete islamistide eriline vihaobjekt, sest Taani suurim päevaleht Jyllands-Posten oli avaldanud 12 karikatuuri prohvet Muhamedist. Suurimat raevu tekitas äärmusislamistides pilt, millega viidati terrorismile – prohveti turbanis oli põleva süütenööriga pomm.