Marko Pomerants: kas on suudlemata huuli?

Marko Pomerants. Foto: Stanislav Moshkov/Den za Dnjom

Riigikogu liige Marko Pomerants (IRL) kirjutab, et nunnud riigimehed ja -naised peavad pingutama, küll siis sünnib ka usaldus.

President pidas meile sügisistung­järgu avamisel mõtlemapaneva kõne, pühendades suure osa selle mahust usalduse küsimusele, seda nii globaalses mõttes kui kodumaises kontekstis. Presidendi arusaama kohaselt pole see ainult poliitikutega seotud teema. See on üldrahvalik.

«Vastutus selle usalduse hoidmise eest lasub igal Eesti elanikul, igal Eesti kodanikul, ka kunstnikul, ärimehel või Tartu-Tallinna maanteel sõitval autojuhil. Aga kõige enam vastutavad selle usalduse hoidmise eest meie poliitikud mistahes võimutasandil.

Vastutab president, vastutate teie, head riigikogu ja valitsuse liikmed, vastutab iga kohaliku võimu esindaja, vastutab iga ametikandja. Mistahes mäng selle usaldusega nõrgestab, õõnestab ja kahjustab Eestit ning lõpuks võib ka hävitada meie kõikide ühise riigi. Selleks pole rahvas küll kellelegi oma võimu delegeerinud,» nii kõlasid presidendi sõnad meile.

Loomulik on see, et poliitikute osa selles vastutuse kandmises on pöördvõrdeline nende arvuga kogu elanikkonnast. Nii nagu praegu, nii ka edaspidi on poliitikud ikka nende inimeste hulgast, kes meil siin Eestimaal tänagi toimetamas on. Vahel harva küll kutsutakse mõni talent koju kandideerima.

Ansip on öelnud, et tema enam ei jätka. Järgmisteks valimisteks peavad reformikad endale uue erakonna esimehe või -naise vaatama, sest loogiline on, et erakonna esimees on peaministrikandidaat.

Muidugi oleks kandideerimiseks ilmselt alati valmis nii värskelt viiekümneviiene Jaan Toots kui Indrek Tarand. Esimene neist tegi seda eelmistel valimistel Rahvaliidu heaks ja eurosaadik Tarand on lausa presidendiks kandideerinud, tehes seda nii tõsise näoga, et harjumuspärased päikeseprillidki olid otsmikult kadunud.

Ilves küll tagasivalimiseks kikilipsu ära ei võtnud. Ma usun mõlema mehe võimetesse, aga ilmselgelt on Eestis need ajad möödas, kus valitsuses on lihtsalt toredad inimesed – spetsialistid. Kellel pole mingi erakonna poliitikaga mingit pistmist või et nad ennast sellest lausa distantseeriksid. Nii et tuleb see oodatud uus erakond ära teha või olemasolevatega liituda. Kuigi kohaliku omavalitsuse tasemel poliitikavaba valitsemist proovitakse.

Suvel lugesin ämma-äia pool Põlva maakonna lehest Koit, kuidas Põlva valla uus vallavanem Mati Meeliste deklareeris, et ametisse astunud vallavalitsus järgib oma tegemistes apoliitilist joont ja eeldab, et seda järgivad ka kõik ametnikud. Olgu kohalike omavalitsustega kuidas on, eks järgmisel sügisel näeme, kust vallavanemad tulevad, kas kasvavad otse kodumurust või erakondade taimlatest.

Valitsuskabineti kokkupanekuga on ajakirjanduses ikka mängitud. Allar Jõks, Indrek Neivelt ja nii riburada mööda edasi. Küllap spekuleeritakse neil päevil ka selle üle, kes võiks olla järgmine justiitsministri kandidaat, juhul kui… Igal juhul ei saada uut justiitsministrit läbi umbusaldusprotsessi. Eestimaal on viimasel kahekümnel aastal riigikogus umbusaldusavaldusi korraldatud ligi 30 korral, aga läbi on see läinud vaid kahel korral, siis, kui valitsus on oma kooseksisteerimise lõpetanud.

Muidu on ikka lahenduseks olnud kõik ülejäänud variandid: valimised, tagasiastumine, valitsusremont. Kas see on nüüd kultuur või kultuuritus, igal juhul on see seni nii olnud ja ei ole enamasti teistmoodi ka tulevikus. Kas üleüldse on võimalik komplekteerida valitsus, kus oleks poliitikutest ministrid, nii nagu see peakski olema, aga nad peavad olema nunnud?

Mitte sellised, kelle peale erinevad inimesed on kasvõi korra või korduvalt vihastanud. Otsinguid alustan riigikogu seest. Äkki on siin veel inimesi, kel on suudlemata huuled. Küsimus on kriteeriumites.

Kas soodushinnaga Volvo omandanu pääseb sõelast läbi või mitte. Mida teha erakondade suurannetajate ja endiste ja praeguste erakondade peasekretäridega? Kasutan elamislubade skandaali puhul ametnikele soovitatud guugeldamist.

Esimesena jääb sõelale Enn Eesmaa. Guugelda palju tahad, ikka korrektsed sõnavõtud välispoliitikast, mõnikord ka siseasjadest, aga joon on ikka sama. Delfis kommenteerib ka täitsa neutraalseid asju. Ongi välisministri kandidaat olemas.

Panen siia kõrvale Jüri Ratase ka. Ratasel on nii Toompea kontoriinimeste kui riigikogulaste toetus. Eesti poliitikas räägitakse ikka siselõhedest. Las olla Keskerakonna mõlema tiiva mehed. Muidu on ikka nii, et ühe tiiva mehed ja naised saavad pakkumisi ja teised ei saa.

Eesmaa puhul arvestan, et Savisaare meeskonda veel kuulumine pole ka kuritegu. Jürist saab regionaalminister. Tal kõik Eestimaa omavalitsused läbi käidud. Saavadki keskerakondlased üle tüki aja valitsusse, aga aitab nüüd ka. Ega portfellidega priisata pole.

Võtan ette sotsid. Õiguskomisjoni esimehena on mulle jäänud silma tõsine Läänemaa mees Neeme Suur, detailideni põhjalik. Guugeldan, tubli eesti mees vaatab vastu. Hooliv ja muretsev tüüp, kaitseliitlane ja rahvatantsija. Neeme suitsetab, ei tea, kas saab nimekirja jätta? Selge, Neeme on kaitseministri kandidaat. Neemest võiks saada ka keskkonnaminister, aga jätame selle koha mõnele teisele loodussõbrale.

Naisi peab ka olema, no sotsidel neid on. Valin ühe välja ja loomulikult on selleks Helmen Kütt, Viljandi naine. Ta on küll riigikokku pääsemiseks õnne proovinud kunagi Koonderakonnas ja siis Rahvaliidus, aga nende kummagagi pole enam midagi peale hakata.

Helmenist saab sotsiaalministri kandidaat, ja öelgu keegi tema erakonna juhtfiguuridest, et ta ei tunne asja. Naistega on nüüd kõik. Ega liiga hoogsalt ei saa ka naisi mainekatele kohtadele edutada.

Kas aeg on küps venelase jaoks? Peaks olema. Aseri päritolu Eesti poliitik on meil valitsuses juba ammu ilma olnud. Jevgeni Ossinovski saab majandus- ja kommunikatsiooniministriks. Või peaks Andrei Korobeinikule pakkumise tegema?

Jääb Ossinovski. Ida-Virumaa vajab tähelepanu. Venemaa peaminister Dmitri Medvedev oma Kaug-Ida visiidi ajal ütles, et Venemaa valitsus peab rohkem tähelepanu pöörama Kaug-Idale. Eestis aga on vaja jätkuvat tähelepanu Ida-Virumaale. Seda ei öelnud Medvedev.

See keskkonnaministri asi on mul lahendamata. Seda kohta pakun Toomas Tõnistele. Ma arvan, et ta tunneb kõiki Tallinna lahe kajakaid nimepidi. Kui Putin lendab koos kurgedega, siis Toomas purjetaks ja tal õnnestuks linnud endaga kaasata esimesel katsel.

Edasi võite seda mõttemängu ise jätkata, kel huvi on ja mõnda tubli poliitikut tunneb ja kellele riigikogu pole abstraktne lurjuste kamp.

Sel sügisel algab muude teleshow’de hulgas «Tähed jääl». Mul on hea meel, et seal ühtegi head ametikaaslast pole. Katsume ikka oma liistude juurde jääda. Pinginaaber Sven Sester laulis Birgit Varjuniga kenasti, aga minu lugupidamise on ta ikka ära teeninud ESMi ratifitseerimislepingu menetlust juhtides. See protsess vääris ka presidendi tähelepanu.

Riigimehe tööd saab paraku iluuisutamisega võrrelda küll. Vaja oleks, et see ei näeks välja nagu lehmad libedal jääl. Ei näe ka. Tehnilise osa punktid ju nii hullud polegi. Sooritame kohustuslikud elemendid ikka ära, ilma jääle prantsatamata. Võiks öelda T.O.K.K, tehniliselt OK! Artistlikkuse punktidega aga tuleb vaeva näha. Nii et seda, mida me teeme, oleks ilus vaadata ka treenitud silmal.

Kas me saame kunagi ka nunnu valitsuse, pole ma kindel. See tähendab vaid üht: praegused tavalised mitte nii nunnud riigimehed peavad rohkem pingutama. Ametikaaslase Marianne rõõmuks ütlen, et naised ka. Nii on võimalik taastada ka usaldus!