Juhtkiri: inimeste vahele kukkunud elu

Kodutud on ennast sisse seadnud ka mahajäetud garaažides Asula tänaval. Foto: Toomas Huik

Tänases lehes on lugu Juliast, halvatud naisest, kes leiti juuli alguses Mustamäel asuvast autost omaenese okse ja väljaheidete sees vaikselt surnuks nälgimas. Seal oli ta lamanud mitu nädalat, enne kui keegi mööduja teda juba surnuks pidas ning kiirabi kutsus, mis naise reanimatsiooniosakonda viis. Sugugi mitte esimest korda.

Veel varem, enne seda kui kahtlustuse järgi naise invaliidiks peksnud elukaaslane ta autosse surma ootama jättis, vedas too mees silmanähtavalt kuhtuvat naist – zombistuvat, nagu paarile korterit üürinud omanik ütles – linnaosavalitsuse, arstide ja politsei teadmisel ühest paigast teise.

Elukaaslase Maksimi vastu algatatud uus kriminaalasi, sel korral raske tervisekahjustuse tekitamise eest hooletusse jätmise läbi, pani paljud Julia looga kokku puutunud kergendatult hingama: süüdlane on leitud. Tõsi: erinevad institutsioonid, kes naise seisukorrast teadlikud olid, ei teinud otsesõnu midagi valesti ega jätnud midagi tegemata, mida nende kohustused ette nägid. Ja ometi tehti kõik valesti, ja jäeti kõik ka tegemata.

See, mis juhtus, tekitab palju ebamugavaid küsimusi. Nii meditsiinitöötajate, politsei, prokuratuuri, sotsiaaltöötajate, linnaosavalitsuse kui lõpuks ka möödakäijate ja pealtnägijate jaoks.

Kuidas sai juhtuda, et naise invaliidiks peksmise kahtlustusega mehel on võimalik üle poole aasta naist jätkuvalt edasi piinata? Kuidas on võimalik, et hooldushaiglasse suunatud invaliid, kes vajab ööpäevaringset järelevalvet, ravimeid, ratastooli, mähkmeid, kunagi hooldushaiglasse ei jõua, sest seesama mees saab ta takistamatult kaasa võtta? Miks korteri omanik, kes üüriraha kogumas käies naise järjest halvenevat olukorda nägi, sellest ei teatanud?

Miks politsei, kes mitmel korral välja kutsuti, kohale ei jõudnud? Kui põhjus oli selles, et mees naise koos autoga vahepeal mõne teise Mustamäe maja ette viis, siis miks ei võetud väljakutse sisu, autos arvatavalt surnud inimest, lähemalt uurida ja järgmine kord omal algatusel vaatama sõita? Kõik ei toimunud ju metsas, inimeste eest varjatult, vaid Mustamäe südames, otse linnaosavalitsuse ja sotsiaalkeskuse kõrval.

Ja meie ise, teised? Kas me helistame politseisse või kiirabisse, kui inimest Balti jaama juures või Mustamäe bussipeatuses lamamas näeme, või mõtleme, Hando Runneli luuletuse sõnadega, et «jälle üks pätt»? Ja kui helistame, kas politsei või kiirabi tuleb, või jätavad nad «tänavakutsed» rahapuuduse tõttu viimaste hulka?

Need küsimused on loo kõige valusam osa. Halb pole mitte olla vaene ja armetu – me teame, kust me tuleme, ja teame, et kõigi sotsiaalsete probleemide pühkimiseks pole meil küllalt suurt taskut –, vaid see, kui armetus end suhtumisse sööb. Häda on saanud asjaks, mille jaoks meil on tekkinud suhtumuslik pimetähn. Armetuse ravi, ehk algab see hoopis nägemise tohterdamisest.