Eve Rohtla

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kas ja millal peaks ajakirjanik lubama autoril või tolle suhtekorraldajal artikli enne trükkiminekut üle vaadata, selle üle arutleb Postimehe arvamusportaalis värske The New York Timesi karmistamisotsuse valguses Pressinõukogu juht Eve Rohtla.

USA maineka ajalehe The New York Times ajakirjanikud oma uudisteallikatele nende antud kommentaare enne artikli trükkiminekut enam ette ei näita. Kui ajakirjanik on tsitaadi või paar mõnelt poliitikult saanud, kuulub see reporterile ja pole enam mingit vajadust selle ütlejalt üle küsida, kas öeldu vastab ikka tõele ja kas seda sobib ka ära trükkida.

Oleks ebaõiglane jätta märkimata, miks 1851. aastal asutatud, suure poliitilise ja sotsiaalse mõjuga ning kokku 107 Pulitzeri preemiaga pärjatud ajaleht niisuguse otsuse vastu võttis.

Väljaanne ise põhjendas oma senise tava muutmist sellega, et tsitaatide kooskõlastuse nõue annab toimetusevälistele inimestele ajakirjandusliku sisu üle liiga suure kontrolli. «Eriti äärmuslikul juhul avaldub see pressinõunike ja teiste isikute vahelesegamises korrespondendi ja allika omavahelisse traditsioonilisse suhtlusesse,» teatas leht.

On patt jätta lisamata, kui suurt ja olulist osa selles otsuses mängivad eelseisvad presidendivalimised, mille kampaania on jõudnud faasi, mida võib nimetada lõpuspurdi alguseks.

Kahe suhteliselt võrdses seisus presidendikandidaadi kampaaniameistrid on terve suve ajakirjandusele sedavõrd suurt survet avaldanud ja iga infokildu ning öeldut enne trükki minekut kohitsenud, et nii mõnegi infokanali mõõt on täis saanud.

The New York Timesi kõrval on varasemale tsitaatide ettenäitamise juurdunud tavale jõuliselt vastu hakanud ka näiteks National Journal, Reuters ja Politico.

Sealsed ajakirjanikud kurdavad, et kui intervjuu enne trükki minekut faktide kontrollimiseks poliitikule üle lugeda saadetakse, siis jõuab see näiteks kampaaniameistrite, poliitnõunike ja avalike suhete tegelaste kätte, kes tekstist inimlikkuse ja mahlakuse välja pigistavad.

Sisu ei muudeta, mõte jääb samaks, aga artiklisse jääb vaid kuiv, hall, see-eest poliitiliselt korrektne tsitaat. Nii on ju nõunikel lihtsam.

Isegi kui neil inimlikule tekstile midagi otseselt ette heita pole, võetakse see igaks juhuks siiski välja, sest mine tea, kes vastaste seast sellest numbri teeb, ja siis tuleb jälle suhteid siluma hakata.

Mainimata ei saa jätta ka ameerika ajakirjanduses levinud anonüümse ütluse traditsiooni. Ka meie väljaannetes kasutatakse vajadusel anonüümseid allikaid. Tihti loeme lehest mingi fakti või arvamuse kohta, kus selle avaldajat ei avalikustata, kuigi lisatud on, et ütleja on toimetusele teada. Enamasti on sel juhul tegemist kas ohvriga või olukorraga, kus tsitaat on loo ülesehituselt äärmiselt vajalik, aga isikustamise järel võib allikas või tema lähedased sattuda põhjendamatult suure surve alla või kättemaksu ohvriks.

Igatahes teevad Eesti ajakirjandusväljaanded usaldusväärsuse nimel anonüümsuse vähendamiseks selgitustööd. Ajakirjanduse kohustus kaitsta infoallikate anonüümsust ei tähenda, et toimetus võiks teisejärguliseks pidada lugeja õigustatud huvi teada, kust mingi
informatsioon pärineb. Anonüümsete allikate kasutamine peab olema põhjendatud.

Samas ei ehita hea ajakirjanik oma lugu üles üksnes ühele anonüümsele ütlejale toetudes, vaid leiab veel vähemalt paar inimest, kes fakti kinnitavad, isegi, kui neid mingil põhjusel artiklis ei kasutata.

Ühendriikide meedias on ajakirjanikule «off the record» (eesti keeles «eraviisiliselt») usaldatud taustainfo, eriti poliitilistes lehelugudes, üsna laialt levinud.

Nüüd on sealsete ajakirjanike kinnitusel jõutud sinnamaani, et isegi presidendikampaania kõnemeistrid, kes peaksid täpselt ajakirjandusega suhtlemise ja tsitaatide jagamise kunsti valdama, ei soovi ajakirjandusele oma nime all kommentaare jagada.

National Journal on oma veergudel teatanud, et kui poliitikud tahavad oma vaatekohtade tutvustamiseks nende väljaandega koostööd teha, siis ainult isikuliste, toimetamata ja lahjendamata tsitaatidega, muidu mitte.

Loetu ja kirjeldatu võib kohati kurioosne tunduda. Samas võib nii mõnigi Eesti ajakirjanik tuua oma kogemustest sarnaseid või lähedasi näiteid.

Ikka leidub pressiesindajaid, kes seisavad firmajuhi või -omaniku ja ajakirjaniku vahel, et suhtlust vältida. Paljudel juhtudel muudetakse ettenäidatud tsitaate lihtsalt muutmise pärast, veel hullem, kui välja kukub keeleliselt vale või kohmakas parandus.

Vääritimõistmised ajakirjaniku ja informatsiooniallika vahel on üks suuremaid konfliktide allikaid. Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi kommentaariosast loeme, et juba toimunud intervjuu kuulub ajakirjanikule. Seetõttu tuleb enne ajakirjaniku küsimusele vastamist hoolega mõelda, mida öelda ja jätta ütlemata, mida ei taha järgmisel päeval lehest lugeda.

Informatsiooniallikas on huvitatud, et tema räägitu jõuaks avalikkuse ette vigadeta ja moonutusteta.

Kiirete päevaplaanide vahelt näpistatud ajal ajakirjaniku küsimusele vastates võib viga sisse lipsata, öeldu võib jääda segaseks ja sellest võidakse valesti aru saada. Seetõttu tahab ütleja oma teksti üle vaadata ja väljaanne, kes vastutab selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon, on rahul, et enne ajalehe trükkiminekut on informatsioon allikaga kooskõlastatuna kontrollitud.

Tean mitut väga head ja tunnustatud ajakirjanikku, kes meelsasti ja täiesti vabatahtlikult kogu oma loo enne trükkiminekut asjaosalistele ette näitavad.

Oluline on seejuures paika panna reeglid, mida ja kui palju allikas tagantjärele muuta saab. Kindlasti võib ta parandada loosse sisse lipsanud faktivigu, aga tal ei ole õigust muuta teiste samas artiklis sõna saanud inimeste ütlusi. Ümber teha ja ära jätta ei saa ajakirjaniku küsimusi, pealkirja ja loo algust, kui need põhinevad fakti pähe esitatud valeinfol.

Tean ka ajakirjanikke ja väljaandeid, kes tsitaatide ette näitamise tava ei rakenda. Põhjusi võib olla mitmeid, näiteks kiire ja pingeline töögraafik, mis mõlemalt poolt kooskõlastamise võimatuks muudab.

Tahaks loota inimlikkusele ja vastastikusele mõistmisele mõlemalt poolt. Väljaannete ning uudisteallikate ja nende poliitmeistrite vastastikune vägikaikavedu võib viia ultimaatumiteni, kus kaotavad kõik, ennekõike lugejad.