Tõnu Peets: arstid ongi rahvusvahelised

Tõnu Peets Foto: Erakogu

Meedikute palga teema on keeruline ja asjaosalistele kuum. Kindlasti puudutab see tugevasti ka õiglustunnet, sealhulgas arstide õiglustunnet.

 Näiteks eriarst saab ühe haige konsulteerimise eest umbes kaks euro­t puhtalt kätte. Selle raha eest arst kuulab patsiendi vaevusi, tutvub haiguslooga, teeb läbivaatuse, määrab ravi, teeb vajalikke protseduure, kirjutab digiretseptid ja vormistab digilukku epikriisi. Selleks on arst 11 aastat õppinud ja aastakümne(te)pikkune kogemus võimaldab seda tegevust kiirendada.

Kahe euro eest ei saa Solarise keskuses isegi võileiba. Küsimus ei ole võileiva ostmises, vaid – kas arsti erialatöö ei maksagi rohkem?

Oma tööga väärib arst korralikku elujärge ja peaks ise olema suuteline tasuma erialaajakirjade ja rahvusvaheliste koolituste eest, milleks kulub aastas mitu tuhat eurot. Arsti töö pole odavam ega lihtsam ega ammugi mitte vähem vastutusrikas kui näiteks advokaadi töö.

Riiklikus ja munitsipaalmeditsiinis on meedikute palgad riiklikud, olles määratud haigekassa tervishoiuteenuste hinnakirjaga, kuhu on sisse arvestatud palgakomponent. Kui palju raviasutused sellest meedikutele palgaks ja kui palju muudeks kulutusteks välja maksavad, on iseküsimus. Millise seadusakti või õiglustundega on määratud näiteks haiglajuhtide palgad, mis tõstavad keskmist nii, et enamiku praktiseerivate arstide palgad selleni ei küüni?

Arstide töökogemus on kogu maailmas rahvusvaheline ja paljudel hõlmab karjääri jooksul päris mitut riiki. Kõik meiegi arstid võiksid mõnda aega töötada teistes riikides, see rikastab kogemust. Ka meie patsiendid on aina rahvusvahelisemad. Eesti ei ole enam ammu mingi konnatiigi-enklaav, mille tööturupiirile saab tõmmata nõukaaegse okastraadi. Eesti arsti palk ja töökeskkond peabki olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Kavatsus noori arste pärast õpinguid sunnismaiseks muuta on demagoogia, mis tundub olevat vastuolus ELi tööõigusega. Tööjõuturg on kõikidele vaba! Eks samal põhjusel ole ka riigiettevõtete nõukogudes mitmel pool palgad, mille suurus keskmise palgaga, isegi arsti palgaga võrreldes tundub ebaõiglane. Kooliraha ei küsita riigipiiril tagasi ka ehitajatelt ja bussijuhtidelt ega teistelt, kes tööturul vabalt liiguvad.

Siis võiks juba kehtestada kaitsetollid, määrata riigisisesed kaupade piirhinnad, elektri ja energiakandjate hinnad, üür­i piirmäärad jne, aga see oleks juba teine riik, kust võib-olla soovitaks lahkuda hoopis teistsugustel põhjustel. Vastupidi, hinnad aina vabanevad ja – tõusevad. Kui Eesti hinnad on Euroopa tasemel, siis kuidas saab tervishoid olla mitu korda odavam?

Turg määrab tööjõu hinna. Kuidas Eesti tervishoiukorraldust vabaturumajandusega kooskõlla viia, on hoopis teine teema, mida Janno Järve («On arstide suur palgatõus õiglane? Aga mõistlik?», postimees.ee, 25.09) targu ei käsitle.

Keset liberaalset vabaturumajandust ei saa olla Eesti tervishoius igavest õnnerikast sotsialismi. Ka tervishoiuteenuste hindu peaks vajalikul määral reguleerima turg, mis tähendab osalise omavastutuse rakendumist kõikidele tervishoiuteenustele. Statsionaarses taastusravis kehtib see juba ammu.

Siis saaks maksta ka õdedele ja hooldajatele väärilist palka. Sotsiaalministeeriumi ülesanne oleks rakendada erisusi neile, kellele teatud tingimustel kehtivad madalamad tervishoiuteenuste hinnad (rasedad, lapsed, vaegurid, erakorraline meditsiin). See oleks võimalik, kui riik ja omavalitsused teeksid, mis on nende kohus juba 20 aastat: tasuksid oma haiglate nn karbikulud, nii et ravikindlustusraha kuluks inimeste raviks.