Jüri Maloverjan: Moskva suveräänne alaväärsus

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Välistoetajate raha hääleka väljatõrjumisega üritab Venemaa näidata oma tugevust, kuid tegelikult räägib see pigem ebakindlusest, kirjutab Postimehe Moskva-kolumnist Jüri Maloverjan.

USA rahvusvahelise arengu agentuur (USAID) üritas mõjutada poliitilisi arenguid Venemaal, Venemaa kodanikuühiskond aga on saanud küpseks ega vaja väljastpoolt juhtimist – nii põhjendas Vene välisministeerium Kremli läinud nädalal välja kuulutatud otsust USAIDi esindus Venemaal kinni panna.

Põhjenduse esimene pool on täiesti õige. Üritas küll. Andis näiteks raha ühendusele Golos (Hääl), kes jälgib ja analüüsib valimisi ning paljastab võltsinguid. Toetas rahaliselt ka mitut inimõiguste kaitsega tegelevat asutust. See aga on Vene juhtkonnale vastuvõetamatu.

Asi näib suhteliselt lihtne olevat, nii näevadki paljud kommentaatorid Moskva sellistes sammudes vaid Vene valitsejate inimlikku soovi valitseda kontrollimatult ning soovitavalt lõpmatuseni. Kuid see võib olla liigne lihtsustamine. Umbes samamoodi seletasid näiteks mõned Vene politoloogid Eesti 1990ndate kodakondsuspoliitikat Eesti eliidi sooviga tõrjuda kohalikud venelased ENSV omandi jagamisest eemale.

Teise hinge sisse ei oska näha ka ennasttäis poliitikakommentaatorid, kuid paljude tunnuste järgi võib oletada, et Venemaa valitsejad tahavad siiralt, et nende endine maailma teine suurriik saaks taas maailmas tunnustatud tsivilisatsiooni keskuseks, kelle tavad, reeglid ja väärtused on teiste omadega võrdväärsed.

Kuid paraku ei leia nad oma reeglite ja eluviisi kirjeldamiseks korrektseid sõnu, sest kõik «õiged» sõnad, mis tänapäeval moes on, on läänes välja mõeldud ja lääne poolt usurpeeritud, Vene poliitilise tegelikkuse aus kirjeldus kõlaks aga maailmaüldsuse lugupeetud seltskonnas liiga ebaviisakalt. Lausa inetult.

Siit sellised vigurid nagu välisministeeriumi toodud põhjenduse teine pool: kodanikuühiskond on küps. Kodanikuühiskonda selle algses tähenduses ei ole Vene n-ö vertikaalselt üles ehitatud ühiskonnas olemas. Vertikaalsus tähendab siinkohal seda, et kui keskmisel venelasel on naabriga ühised probleemid, ei ühenda ta nende lahendamiseks jõudu naabriga, vaid pöördub võimu poole.

Kui muidugi üldse kuhugi pöördub.

Samamoodi ei ole Venemaal ei tavalist kohut, omavalitsust ega valimisi ja lõppkokkuvõttes tavalist demokraatiat. Küll aga on «suveräänne demokraatia» – see eelmise kümnendi alguses Kremli ideoloogide leiutatud sõnapaar ei pole Venemaal enam eriti moes, kuid idee jääb samaks.

Moskva põeb alaväärsuskompleksi: tahab maailmale ja endale tõestada, et ka tema väärtuste süsteemil on eluõigust, kuid süsteemi puudumise tõttu kasutab võõrast mõisteaparaati.

Seda tegi muidugi ka Nõukogude Liit, seda tegid ja teevad ka praegu üsna paljud üpris omapärased riigid. «Demokraatia» ja sellega seonduvad sõnad on teadagi 20. sajandist alates maailmas moes, umbes nii nagu enne seda oli Euroopas moes monarhia. Olla teiste kuningate (ja enne reformatsiooni ka Vatikani) poolt tunnistatud, lugupeetud kuningriik oli uhke ja hea. Edumeelne kah.

Nii väidavadki Venemaa valitsejad, et kuna rahvas on rahul, siis on neil ka demokraatia, ja et lääs ei taha neid mõista, vaid püüab üleolevalt ja omakasupüüdlikult oma demokraatiat peale suruda.

Moskva positsioon on mõistagi nõrk, mis väljendub ka sellistes sammudes nagu USAIDi esinduse suure käraga sulgemine. Tugev ja enesekindel vaevalt et hakkaks selliseid asju tegema.

Mõni võib muidugi ka sellist Moskva poliitikat demokraatlikuks pidada, õigustuseks see, et seda toetab vene rahvas. Küsitlused näitavad, et hiljuti vastu võetud nn välisagentide seadust toetab enamik venemaalastest. Selle seaduse järgi peavad näiteks välisfondidelt raha saavad inimõiguslased ennast avalikult välisagentideks tunnistama. Ja see väljend vene keeles teadagi peaaegu võrdub «spiooniga». Küllap see enamik toetab kahjurõõmsalt ka «välisagentide peremeeste» maalt välja saatmist.

Üks venelastest endine USAIDi töötaja rääkis mulle, et välisministeeriumi otsus ei tulnud tema endistele kolleegidele sugugi üllatuseks. Võimud avaldasid juba ammu sellele riigiagentuurile survet, et see loobuks Venemaal poliitikast ning piirduks humanitaarprojektidega.

See pole üllatus ka laiemas mõttes. Suund oli ammu juba selge, eriti pärast Briti Nõukogu tegevuse skandaalset lõpetamist Venemaal mõni aasta tagasi. «Suveräänne demokraatia» areneb.

Samas ei tohiks kellelegi üllatuseks tulla selle «suveräänse demokraatia» pankrotistumine. Režiim, mis pelgab võõraste ideede mõju, samas aga ei suuda ega julge ennast korrektselt kirjeldada ning kasutab sellesama võõra ideoloogia sõnavara, on sisemiselt nõrk.

Selle pankrotistumine võib osutuda äkiliseks, võib aga võtta aastakümneid. Putinil on, muide, 7. oktoobril juubel – kõigest 60. Režiimi asendumine millegi teisega võib olla kaootiline ja vägivaldne, võib aga venida pikaks ja sujuvaks.

Tahaks vaid loota, et selle naabrite jaoks suhteliselt kahjutu silmakirjalikkuse asemele ei tule aus ja otsekohene inimsööjalik võim.