Terje Tuisk: kus kasvavad teadlased?

Terje Tuisk Foto: Erakogu

Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna juhataja Terje Tuisk kirjutab, et Eestist peaks lähema kaheksa aasta jooksul tulema 3000 uut teadlast ja inseneri. Kust nii palju doktorikraadiga inimesi võtta?

Aastaks 2020 vajab Euroopa praegustele lisaks veel vähemalt miljon teadlast ja inseneri, ütles äsja Bratislavas toimunud Euroopa noorte teadlaste konkursi avamisel Euroopa Komisjoni esindaja Gilles Laroche avakõnes. Selline eesmärk on Euroopas püstitatud, et püsida maailmas konkurentsivõimeline. Eesti rahvaarv on umbes 0,3 protsenti ELi omast ja lihtne arvutus näitab, et meie panus peaks olema umbes 3000 uut teadlast. Kaheksa lühikese aasta jooksul.

Kust teadlased ja insenerid tulevad? Ikka ülikoolidest. Oluliseks märgiks selle kohta, et inimesest on saamas teadlane, on see, et ta on kaitsnud doktorikraadi. Kahes meie suurimas ülikoolis (Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool) kaitsti aastatel 2002–2010 kokku veidi üle tuhande doktoritöö. See arv on viimastel aastatel olnud küll tõusutrendis, aga siiski mitte kolmekordistumas. Kui lisada veel see, et gümnaasiume saab lähiajal olema palju vähem kui praegu ning et ka ülikoolid vähendavad vastuvõttu, siis on selle eesmärgi täitmine päris keeruline. Muidugi mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas.

Mõistagi ei ole teadlaste arvu kasv eesmärk omaette. Pea kõik, mida me enda ümber inimühiskonnas näeme, on ühel või teisel moel teadlaste ja inseneride töö tulemus.

Mida selleks vaja oleks? Lihtsalt öeldes – rohkem teaduse populariseerimist. Oleks vaja, et noorteni jõuaks arusaam, milline perspektiiv neile avaneb, kui nad lähevad ülikooli õppima loodusteadusi, tehnoloogiat või ühiskonnateadusi. Et meie PISA testis maailma tasemel tulemusi näitavad noored sama testi raames ei kirjutaks, et loodusteadused on küll äärmiselt olulised, aga enda tulevikku nad sellega seotuna ei näe.

Teaduse populariseerimisega tegeletakse Eestis päris palju. Tegelevad teadlased, kes muretsevad järelkasvu pärast, tegelevad õpetajad, kes näevad oma lastes potentsiaali enamaks, kui mahub õppekavasse, ja muidugi teaduskeskused ja muuseumid, kelle töö ongi seda teha.

Kõike toimuvat püüdis veidi enam tähelepanu keskpunkti tuua mullu septembrist tänavu septembrini aset leidnud «Teadusaasta» kampaania. Ettevõtmisi toimus üle Eesti terve aasta vältel (nagu «IT-ÖÖ», «Teadlaste öö», Tartu hansapäevade raames toimunud «Teaduslinn»), millest sai osa tuhandeid inimesi. Jälg sellest on teadusaasta veebilehel miks.ee, mis toimib edasi ka pärast kampaania-aasta lõppu.

Küsimus on: kas sellest piisab, et lapsest, kelles selle mõjul on tärganud huvi, saaks tulevikus ühiskonnale nii vajalik teadlane või insener? Järgnema peaks hulk võimalusi huvi süstemaatiliseks arendamiseks. Süstemaatiliselt areneb laps koolis ja ei tohiks seal õppimise käigus algseid huvisid ära kaotada, süstemaatilist huviharidust peaks olema võimalik saada huvikeskustes ja -koolides.

Kõigepealt koolist. Olen kuulnud mitmelt 1. klassi lapse vanemalt, et enne kooli oli lapsel huvi paljude asjade vastu – huvitas loodus ja huvitas matemaatika. Aga koolis on hakkavad huvid kaduma. Kui kõik tuleb liiga kergelt, siis hakkab üsna varsti igav, ei tekigi harjumust pingutada ja õige pea kaob ka huvi.

Mõistagi peab laps koolis õppima nii seda, mis huvitab, kui ka seda, mis nii väga ei huvita, aga äkki oleks võimalik jõuda selleni, et suurem osa lapse ajast kuluks sellele, mis silma särama paneb. Reaalsus on sageli vastupidine – kui laps armastab luuletada või joonistada, aga ei oska matemaatikat, siis veedab ta enamiku ajast matemaatikaga maadeldes. Ja vastupidi – kui matemaatika on lihtne ja kodused ülesanded saavad hetkega tehtud, siis vaevleb näiteks luuletuse kirjutamise kallal kogu ülejäänud aja.

Lapse üldine koormus ei peaks suurenema, aga koormus selles valdkonnas, kus on anne ja loomupärane huvi, peaks püsima algkoolist gümnaasiumi lõpuni. Õpetajal peaks olema lihtsalt kättesaadavaid abivahendeid, et seda koormust tagada. Õpetaja ei peaks olema kohustatud «laia matemaatikat» või «laia loodusõpetust» ise välja mõtlema, kui väikese kooli klassi satub erihuviga laps. Piisaval hulgal lisamaterjale peaks olema riigi toel välja töötatud ja kõigile koos metoodiliste juhistega kättesaadavad.

Muidugi on abiks Tartu Ülikooli Teaduskool süstemaatilise tööga andekate lastega, aga ka nemad ei jõua kõigi andekatega tegeleda. Algus peab ikka tulema koolist ja ka kõige kogenumatel õpetajatel on selleks vaja tuge. Rääkimata siis noortest õpetajatest.

Huvihariduses on olukord palju nukram. Loodusteaduste ja tehnoloogia valdkonnas on uskumatult vähe süsteemset huviharidust võimaldavaid huvikoole, sama kehtib ka enamiku ühiskonnateaduste kohta. On mõned loodusmajad (Tartu, Pärnu, Nõmme), on mõned tehnikamajad, aga kohti, kuhu võiks minna matemaatika- või ajaloohuviline laps, peaaegu polegi.

17. septembri Postimehe vahel ilmus lisaleht Noor Tegija, kus kahel lehel loetelu Tallinna linnas 2012/13. õppeaastal avatud huvikoolidest, -keskustest ja -ringidest. Mõistagi on tegu väga üldsõnalise infoga ja pole teada, kui palju lapsi ühes või teises kohas tegutsema mahub, ning viidatud loetelus ei olnud üldhariduskoolide huviringe, aga tendentsid tulevad selgelt välja ka põgusal vaatlusel.

Kokku on vahelehes 143 huvikeskuse info, paljudes keskustes tegeletakse huviharidusega mitmes valdkonnas, 16 on lihtsalt vabaajakeskused, kus ringitööd ei toimu. Kokku pakutakse huvitegevust spordi, tantsu, muusika, käsitöö ja kunsti valdkondades 145 kohas, muudel teemadel kokku tegevusvõimalusi 18 kohas, neist neli looduse, viis tehnika, üks robootika, üks matemaatika ja üks ajaloo teemal ning neljas kohas on male-kabe ring.

Mitte et lapsed ja noored ei peaks tegelema kunsti, muusika ja spordiga, muidugi peavad. Mitte et meil ei oleks vaja sportlasi, muusikuid ja kunstnikke, muidugi on. Aga suhe 145:18 on ikka selgelt proportsioonist väljas.

Tallinnas elab vähemalt 1/3 lastest ja ega pilt teistes omavalitsustes oluliselt parem ei ole. Miks on loodusteadused ja tehnika nii kasinalt esindatud? Põhjuseks on ilmselt nii õpetajate kui õppevahendite ja paljuski ka traditsioonide puudus. Füüsikaõpetajaid ootsivad koolidki tikutulega taga, millal neil vähestel siis oleks veel aega huviharidusega tegeleda.

Samuti nõuaks füüsika- või keemiaringi avamine korralikku sisseseadet. Need on olemas ehk koolides, aga õpetajad on niigi ülekoormatud. Muidugi on ka hulgaliselt teistsuguseid koole, kus käib nii teadusringide kui teadusklubide tegevus, aga see nõuab väga entusiastlikku õpetajat.

Siiski sõltub huviharidus paljuski õpetaja olemasolust – kui väiksemasse maakohta on sattunud elama kirglik male- või teatrihuviline, on lastel võimalus käia male- ja teatriringis, kui aga maadlustreener, siis tegeleb terve vald maadlemisega. Samas, kui me tahaks, et noored läheks rohkem õppima reaalteadusi, et meil oleks tulevikus piisavalt teadlasi ja insenere, ei tohiks ka huviharidust jätta juhuslikult arenema.

Kuigi huviharidus allub valdavalt omavalitsustele, tegeleb selle arendamisega ka haridus- ja teadusministeerium noorsootöö raames ning noorsootöö strateegias 2006–2013 on kirjeldatud võimalusi huvihariduse arendamiseks. Seal on küll meetmed huvihariduse kättesaadavuse suurendamiseks ning seal kasutatavate meetodite ja vahendite mitmekesistamiseks, aga mitte pakutavate valdkondade laindamiseks. Kusjuures strateegia täitmise aruandes on loodus- ja tehnikahuvihariduse vähesus eraldi välja toodud.

Tallinn on vastu võtnud dokumendi «Tallinna huvihariduse võrgu arengukava 2007–2017», kus kirjas, et loodus- ja tehnikahuviharidusega on Tallinnas ajaloolistel põhjustel halvasti, aga 2008–2009 oli plaanis eraldada pea 5,5 miljonit krooni uute huvihariduse valdkondade arendamiseks ning keskkonna-, loodus- ja tehnikavaldkonna eelisarendamiseks. Võimalik, et selle tegevuse tulemus ei kajastu Postimehe vahelehes avaldatus, aga tundub, et plaan ei ole väga edukas olnud.

Riik on muul moel püüdnud valdkonda arendada. ELi struktuurifondide rahast on huvihariduse valdkonnas olnud vähemalt üks avatud taotlusvoor just selle valdkonna huvihariduse õppevahendite soetamiseks ning teaduse populariseerimise avatud taotlusvoor «Teeme» oli suunatud süstemaatiliste teadust populariseerivate tegevuste arendamiseks. Aga sellesuunalisi taotlusi oli kahjuks väga vähe. Kokkuvõttes tundub, et võimalusi nagu oleks, aga ei ole palju neid, kes neid võimalusi kasutaks.

Kui nüüd tulla tagasi alguse juurde – teadlased tulevad ülikoolist –, siis tahaks tõmmata paralleeli Kadri Simsoni hiljutise arvamuslooga («Sada lehekülge päevas», postimees.ee, 3.09) selle kohta, et üliõpilaste koormus ülikoolis ei ole piisav. Kahjuks tundub see tõsi olevat – tööturul paistab palju kraadiõppureid, kes ei otsi tööd mitte rahavajadusest, vaid pigem seetõttu, et neil on ülikoolis igav ja nad tahaks oma ajaga midagi kasulikku teha. Miks on meie kraadiõppe õppekavad sellised, on sootuks teine teema. Aga kui need juba sellised on, siis äkki saaks kraadiõppureid ära kasutada huvihariduse arendamisel?

Ehk paistab siin jõudude ühendamise võimalus? Üldhariduskoolidel on sageli olemas huviringideks vajalik infrastruktuur, aga õpetajad on ülekoormatud. Kuid tudengitel on palju energiat ja kohati palju aega ning neile võiks laste juhendamise eest ka ainepunkte anda. Kui siia lisada veel võimalus, et olemasolevate huviringijuhendajate abiga koostada vajalikud huviringide õppekavad ja õpematerjalid, mida noored saaks ringitöös kasutada, siis saakski ring täis.

Ja muidugi peaks kogu seda valdkonda kureeriv haridus- ja teadusministeerium hoidma osakondadevahelised uksed rohkem lahti. Kui koostatakse üldhariduse, noorsootöö, kõrghariduse ja teaduse arengustrateegiaid, peaks kohtades, kus need valdkonnad omavahel kokku puutuvad, näiteks teadusharidus, planeerima tegevusi üksteist toetavana. Just praegu on mitu sellist protsessi algamas.