1970ndate aastate alguses vallutas Euroopa ja hoolimata raudsest eesriidest ka Eesti Eurovisiooni võidulaul «On ju kõigil meil üks tänav, pink ja puu». Nüüd on vanaks saanud põlvkond, kelle noorusaeg möödus just selle laulu saatel. Paljud neist said toona korteri omaaegsetesse uutesse elamurajoonidesse, nn mägedele. Sinna aastakümnete eest istutatud puud on aja jooksul suureks kasvanud. Ka kodutänav on aastatega omaseks saanud, ainult pinki, millel jalgu puhata, pole siiani.
Eesti linnakujundajate seas valitseb millegipärast veendumus, et pinke on vaja vaid kesklinna, kus jalutavad põdura tervisega turistid, ja parkidesse, kus emad saavad lapsi suigutada. Tavalistes elamurajoonides leidub istepinke vaid bussipeatustes, kui sealgi. Ometi on üksjagu inimesi, kes tahaksid iga päev väljas liikuda, kuid seda just puhkamisvõimaluste puudumise tõttu teha ei saa.
Ma ei räägi vanuritest, kes tugiraami najal liiguvad, vaid inimestest, kes tervisehäda tõttu pikka maad jala käia ei saa. «Mulle meeldib jala käia ja ma teeksin hea meelega pikemaid jalutuskäike, aga ma pean vahepeal jalgu puhkama. Aga pinke, kuhu istuda, lihtsalt ei ole,» rääkis seljatraumaga vanem naine. Sama murega on silmitsi hiljuti vähiravi saanud naine, aga ka vanem härrasmees, kes hea meelega korra päevas ise poodi jalutaks ja söögikraami ise koju tooks, kui saaks vaid vahepeal pisut puhata. Ühest bussipeatusest teise on nende jaoks ilmselgelt liiga pikk maa, aga mujal istumispinke pole.
Sel suvel pandi Vahur Kersna algatusel mitmel pool üles pingid kohalikele kuulsustele. Haapsalus saavad inimesed panna linnatänavatele oma lähedastele pühendatud pinke. Toredad algatused mõlemad, aga paarist pingist looduskaunis kohas või suvituslinnas jääb väheks.
Ilmselt jääb see kirjatükk paljudele lugejatele, kel endal käed-jalad terved ja tervis korras, arusaamatuks ning nad ei adugi, kui suur probleem see on. Aga sama murega võime üleöö seista silmitsi me kõik. Tuttav autojuht avastas alles pärast jalaluumurdu, et pealinna fooride tsükkel on nii lühike, et vähegi vaevalisemalt käiv inimene rohelise tule ajal üle tänava ei jõua.
Ometi oli temagi alles hiljuti rooli taga kirunud teel koperdavaid jalakäijaid, kes kuidagi õigel ajal üle ei saa. Tean, et mõne aja eest ehitati Eestis üks veekeskus põhjalikult ümber, kui selle omanik oli pärast avariisse sattumist mõnda aega ratastoolis liikunud. Kuigi kõrvaltvaatajale näis spaa igati puudega inimese sõbralik, näitas ratastoolikogemus tegelikud kitsaskohad kätte.
Pingid ei tohiks ju olla üle mõistuse kallid. Äkki õnnestub omavalitsustel need hankida ja välja panna enne, kui mõni nende töötajatest raske haiguse tõttu nelja seina vahele jääb.