Siiri Oviir (paremal) Põhja-Eesti regionaalhaigla rinnakabineti avamisel 17. septembril 2012.

FOTO: Erakogu

Sotsiaalhooldusministri (1990-1992) ja sotsiaalministri (1995, 2002-2003) ametit korduvalt pidanud europarlamendi saadik Siiri Oviir leiab arstide streigist rääkides, et Eesti vajab tervishoiu rahastamise muutmist ja seda läbi üleüldise maksusüsteemi ning üheks võimaluseks on ravikindlustuse maksu jagamine tööandja ja töötaja vahel, nagu seda tehakse paljudes ELi riikides ja/või lisarahastuse leidmine muude maksude arvelt riigieelarve kaudu.

Vanarahvas ütleb, et pole halba ilma heata. Kahtlemata on arstide streik patsiendile ebameeldiv aga teisalt on ta ärgitanud ühiskonda sõna võtma ja arvamusi avaldama tervishoiusüsteemi kitsaskohtade üle, pakkuma lahendusi. Nii innukat debatti pole pikka aega olnud. Ja selle eest algatajaile, arstide liidule, tänud.

Meie ees on täna dilemma – kas olemasolevate vahendite raames on võimalik märkimisväärselt süsteemi täiustada nii, et rahul oleks patsient ja rahul ka tervishoiutöötaja? Või vajame tervishoiusüsteemi raha juurde?

Välja on pakutud kõigi Tallinna nelja haigla ühendamine. See nn. kombinaatsüsteem on Euroopas omal ajal ära proovitud. Märkimisväärset rahalist kokkuhoidu ei saavutatud, ka patsientide rahulolu langes ja arstide-õdede töötingimused halvenesid. Eksperiment tunnistati ebaõnnestunuks. Välja on pakutud ka üle Eesti kahe-kolme haigla töössejätmise ja teiste, tänaste maakonnahaiglate, liitmine nendega ühisesse võrgustikku. Mõte on sümpaatne, aga kas sellest ka rahalist võitu tuleb, on küsitav. Jääb ju nii nn. peahaigla kui teised võrgustikku kuuluvad töötama haigekassa lepinguga, mida arstiabi kättesaadavuse tagamiseks vähendada ei ole võimalik. Samas on kindlasti teatud efekt arstide töökorraldusele.

Suurendada konkurentsi ja soosida erapraksiste turule tulekut, on ka üks välja pakutud võimalustest. Kuid kas pääsetee? Kahtlen. Arstidest, õdedest on juba täna puudus, kiiret juurdekasvu pole võimalik saavutada. Haigekassa raha ümberjagamine enamate osaliste vahel lisandväärtust ei loo. Ka patsiendi täismahus omaosalus ei ole üldjuhul meie patsiendile taskukohane.

Siseriiklik haiglate vaheline konkurents meie väikeses riigis tulu ei loo ega ravijärjekordi lühenda. Pooldasin kümme aastat tagasi sotsiaalministrina ja pooldan ka täna üleriigiliste lähestikku asuvate haiglate vahel (nt. kaks Tallinna keskhaiglat) spetsialiseerumisel põhinevat lepingulist tööjaotust. Vastastikku arstide üleostmine ja dubleerivate teenuste osutamine arstiabi kättesaadavust ei paranda, vaid toob kaasa täiendavad kulud palgafondile ja aparatuuri soetamiseks. See nn. võidurelvastumine ei ole loonud lisaressurssi ei meditsiinitöötajate arvus ega kokkuhoidu rahas, vaid hoopis viinud olukorrani, kus praktiliselt iga kolmas patsient peab arstile pääsemiseks kulud ise katma. Kellel see pole võimalik, jääb paraku arsti ukse taha või pöördub regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna arstide poole. Sageli aga liiga hilja, mistõttu on tulemuseks töövõimetuspensionäride arvu jätkuv kasv.

Soodusravimite kättesaadavuse parandamine – ülioluline probleem, mis samuti on kinni tänase tervishoidu rahastava süsteemi taga.

Olen nõus Eiki Nestoriga, kes tänaseid võimalusi süsteemisiseselt vahendite ümbertõstmisel on nimetanud surnud ringiks, mis pikaajalist lahendust probleemidele ei loo.

Õhukese riigi ja madalate maksudega riik pikalt ei toimi. Ümbertõstmine ühest taskust teise tekitab «tuuletõmbust» ega lahenda probleeme tervikus.

21 aastat tagasi kehtestati ravikindlustuse maksu suuruseks 13 protsenti töötaja palgafondi pealt. Töötajaid – maksumaksjaid oli siis 900 000. Täna on töötajaid kolmandiku võrra vähem, umbes 600 000. Haigekassas kindlustatuid aga ikka miljoni jagu. Töötajate palgamaksust peab jaguma nii arstiabi saamiseks, haiglate ülalpidamiseks, aparatuuri ostuks kui ka meditsiinitöötajate palkadeks jms. Juba pikki aastaid kogeme, et ei jätku, vaatamata sellele, et endise 115 haigla asemel on täna 19. Vaatamata sellele, et 2002. aasta seadusega kokkulepitud haiglate kapitalikulude katmine riigieelarvest sai enne jõustumist tühistatud, vaatamata sellele, et jõusse ei astunud ka sama seadusega kehtestatud transpordikulude hüvitamine patsiendile.

Oleme Euroopa Liidus ainuke riik, kes kogu tervishoiu rahastamise on pannud töötaja palgafondi pealt laekuva kanda. Ka patsientide omaosaluse suuruse poolest oleme ELi esireas. Seda liini jätkata ja lahendada tervishoiusüsteemi kitsaskohti arstiabi kättesaadavuse tõstmisel ning arstide töötingimuste parandamisel, pole lihtsalt võimalik. Vajame tervishoiu rahastamise muutmist ja seda läbi üleüldise maksusüsteemi. Üheks võimaluseks on ravikindlustuse maksu jagamine tööandja ja töötaja vahel, nagu seda tehakse paljudes ELi riikides ja/või lisarahastuse leidmine muude maksude arvelt riigieelarve kaudu. Kindlasti ei pea ma siinjuures silmas raha äravõtmist õpetajatelt, kultuurilt või kelleltki teiselt. Kindlasti ei pea ma lõpplahenduseks ka pelgalt astmelise tulumaksu kehtestamist. Muutused maksusüsteemis peavad olema kõikehõlmavad. Eeskujudki ELis on olemas ja ei maksa meie üldsust hirmutada, et need tänased heaoluriigid kohe-kohe kokku kukuvad. Probleemid tervishoiusüsteemis ja mujalgi on neil veel tunduvalt väiksemad kui meil, kes me uhkes üksinduses ajame õhukese riigi joont.

Täitmaks meie põhiseaduses sätestatud sotsiaalset põhiõigust - igaühe õigust tervise kaitsele, vajame poliitilist arukust ja otsustusjulgust.