/nginx/o/2012/05/07/1090420t1ha593.jpg)
Kodanikuühiskonna aktivist Elver Loho küsib, millise statistika põhjal väidab sotsiaalteadlane Marju Lauristin olukorra Eestis olevat revolutsioonieelse ning leiab, et teadlased võiksid oma arvamusi siiski tõenduspõhiselt esitada.
Loho: millise statistika põhjal väidab Lauristin olukorra olevat revolutsioonieelse?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prantsuse revolutsioon toimus hoopis teistsuguses maailmas, millest teame suuresti vaid subjektiivsete ajalooürikute kaudu. Märksa mõttekam oleks vaadata Araabia kevadet ning subjektiivsete tõendite põhjal spekuleerimise asemel on vaid mõne hiirekliki kaugusel kõik vajalikud andmed võrdlemaks rahva rahulolu näiteks revolutsioonieelses Egiptuses ning praeguses Eestis.
Gallupi andmetel uskus revolutsioonieelses Egiptuses ausatesse
valimistesse vaid 28 protsenti inimestest. Eestis usub ausaid valimisi 41 protsenti. Võrdluseks Rootsi 80 protsenti ning revolutsioonijärgse Egiptuse 82 protsenti. Usk valitutesse oli Egiptuses niivõrd madal, et vaid 4 protsenti inimestest vaevus
uuringueelse kuu jooksul riigiaparaadile oma arvamust avaldama. Eestis on sama number 16 protsenti ja võrdluseks Rootsis 33 protsenti.
Rahulolu isikliku vabadusega oli revolutsioonieelses Egiptuses 47 protsenti (olles kukkunud viie aastaga 30 protsendipunkti võrra). Eestis on see number hetkel 69 protsenti.
Inimeste subjektiivse rahulolu hinnangu põhjal jagab Gallup rahvastiku kolme kategooriasse: jõudsalt kasvavad (thriving), ülespoole rabelevad (struggling) ja kannatavad (suffering). Revolutsioonieelses Egiptuses jagunes rahvastik vastavalt 9 protsenti kasvajaid, 60 protsenti rabelejaid ja 31 protsenti kannatajaid. Eestis on vastavad numbrid 24 protsenti, 59 protsenti ja 17 protsenti. (Rootsis 65 protsenti, 33 protsenti, 2 protsenti.)
Suvaline arvamusliider võib leheveergudel ja avalikult kirjutada mida iganes tint paberile toob, aga sotsiaalteadlasele nagu Marju Lauristin oleks kohane formuleerida oma arvamus tõenduspõhiselt, kaks jalga maa peal, ning vaadates tõendeid ei näe mina Eestis revolutsioonieelset olukorda. Ajakirjanikud oleksid võinud esitlusel Lauristinilt küsida, millise statistika põhjal ta väidab olukorra olevat revolutsioonieelse, aga noh, rahulolu meedia kvaliteediga on Eestis niikuinii vaid 27 protsenti võrreldes näiteks Venemaa 34 protsendiga.