Juhtkiri: riik algas rääkimisest

Ajalehes Edasi ilmunud IME lõi foorumi edasisteks aruteludeks

Täna 25 aastat tagasi ilmus ajalehes Edasi Isemajandava Eesti majandusprogramm, mis kummutas ühe peamise veel kehtinud argumendi NSV Liidu koospüsimiseks – arusaama, et liiduvabariigid ei tule majanduslikult iseseisvana toime. IME näitas, et Eesti saab hakkama ka üksi ega pea toimetulekuks nabanööri pidi üleliidulise majanduse küljes rippuma.

Püüdes hinnata toona toimunu tähtsust Eesti ühiskonna arengu seisukohalt, võib öelda, et loo sisust olulisem oli selle ilmumise fakt ja lehe suurest tiraažist sündinud foorumi ulatuslikkus.

Kui meenutada, et 1987. aastani piirdus lehtede võimalus majanduspoliitikat kajastada üldiselt vaid kongressi materjalide trükkimisega, oli selles keskkonnas IME teksti ilmumise näol tegemist plahvatusega, mida võimud ei saanud ignoreerida. Poliitika oli saanud avalikuks.

Lõunanaabrid on sageli intervjuudes küsinud, mis on põhjuseks, et Eesti ühiskonna ja riigi areng on erinenud teistest Baltimaadest, ehkki stardipositsioon oli kõigil sama. Võib oletada, et põhjus pole niivõrd selles, et meil toimus erastamisprotsess teisti või et pangandussüsteem kujunes varem välja, vaid IME ümber toimunud, väga laiaulatuslikuks paisunud arutelude tõttu oli oma riigi tekkimise hetkeks suur osa stsenaariume, nii häid kui halvemaid, juba jõutud läbi käia.

Ei vaieldud ju mitte üksnes selle üle, kuidas lahutada majandus üleliidulisest, vaid mõtted käisid palju suurema kaarega: milline peaks olema Eesti iseseisvana, milline peaks olema iseseisva Eesti majandus-, sotsiaal-, kultuuripoliitika, milline peaks olema Eesti oma raha. Teisisõnu, Eesti edumaa algas sellest, et tänu IME ümber toimuvale arutelule algas Eestis diskussioon selle üle, milline peaks Eesti riik olema, juba neli aastat enne seda, kui riik olema sai.

Võib arvata, et just toonane ühiskonnas sündinud äratundmine, et kuuletumise või iroonilise vaikimise asemel on võimalus ka asju arutada, tõi arusaama, et eksisteerib arvamuste paljusus, ning aitas sellega luua teistel alusel eksisteerivat ühiskonda kui see, millega seni harjutud.

Et kõigis vaidlusküsimustes ei jõutud lahendusteni, polnudki nii oluline. Pool aastat hiljem toimus loomeliitude pleenum, sündis Rahvarinne, seejärel juba kodanike komiteed. Oluline oli, et vaikus sai lõhutud.

IME kogemus näitas meile, et riik algab rääkimisest. Mõne nädala eest Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK ilmunud intervjuus kõneles Marju Lauristin ohtudest, mis seisavad riigi ees siis, kui üksteisega rääkimast loobutakse. Vaba ühiskonna suurimat vaenlast ei pea otsima piiri tagant, vahel võib selleks saada kurttummus riigi enda sees.