Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Õpilasliit: arenguvestlus peab muutuma formaalsusest positiivseks kontaktiks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lisette Vapper | FOTO: opilasliit.ee

Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse aseesimees Lisette Vapper rõhutab, et arenguvestlus peaks olema õppeprotsessi loomulik osa, rohkem tuleks rõhutada selle positiivseid aspekte, kuid praegusel kujul on praegusel kujul ja tänases süsteemis ei ole arenguvestlused hakanud täiemahuliselt oma eesmärki täitma ning vaid formaalsuse pärast nende läbiviimine on mõttetu ajakulu.

Arenguvestluse eesmärk on kord aastas tuua õpilane koos lapsevanema ja õpetajaga ühise laua taha, et keskenduda õpilasele, kui indiviidile, tema arengule ja õppetöö edukusele. Seega püüeldes õpilaskesksema hariduskorralduse poole, on tegemist hädavajaliku protsessiga.

Eesmärgi vääriti mõistmine tekitab ilmselt vastumeelsust kõigis osapooltes. Olles edukas õpilane, võib jääda mõnetigi mõistmatuks arenguvestluse eesmärk ja põhjendus, miks peaksid seal juures vanemad viibima. Olles keskpärane õpilane, tekib hirm, et tegemist on järjekordse tribunaliga, kus mõistetakse kohust. Paljuski on selles süüdi arusaam, et vanemad kutsutakse kooli eeskätt siis, kui midagi on valesti ja selleks, et selle eest n-ö peapesu teha.

Kooli ja lapsevanema vaheline kontakt (ja tihti ka lapse ja lapsevanema vaheline kontak) on kesine. Arusaam, et arenguvestlus on õpilase tundma õppimine, tema valikute toetamine ja – miks mitte – ka kiitmine, on jäänud kuidagi tagaplaanile. Seega on ülimalt oluline, et positiivne või vähemasti neutraalne kontakt õpetaja ja lapsevanema vahel muutuks enam levinuks, tavapärasemaks, kaotades niimoodi ära hirmu, mille ees seisavad nii mõnedki õpilased ja lapsevanemad enne arenguvestlusi.

Peame tähelepanu juhtima, kui oluline on arenguvestluste läbiviimine põhikooli astme õpilaste edasiste valikute perspektiivis. Need peaks olema osa õpilaskeskemast haridusest, toetades noore õpilase kujunemist personaalselt. Samuti osa efektiivsest karjääriõppest, aidates õpilasel valida edasist õppeasutust (kutsekool või gümnaasium) ja lapsevanemal teda selles toetada.

Tuleb tunnistada, et praegusel kujul ja tänases süsteemis ei ole arenguvestlused hakanud täiemahuliselt oma eesmärki täitma ning vaid formaalsuse pärast nende läbiviimine on mõttetu ajakulu. Kuid siinkohal ei tasu arvata, et nende teistpidi ära jätmine oleks lahendus. Praegu käsilolev põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus, mille järgi tehtaks arenguvestlusi vanema soovil või õpilase hariduslike erivajaduste ilmnemisel, on sisuliselt arenguvestluste kaotamine. Arusaamad kooli kutsest kui millestki negatiivsest on liiga sügavalt juurdunud. Samas puudub mõistmine, et tegemist on millegi vajalikuga iga õppuri jaoks, mitte vaid nende, kellel on hariduslikud erivajadused. Kui hakkame tegelema vaid viimati nimetatud õpilastega, tegeleme juba tagajärje, mitte põhjusega.

Püüelda tuleks siiski eesmärgi parema teadvustamine ja heade meetodite leviku poole. Enam peaks toetama õpetajaid tegevustes, mis aitavad efektiivselt lapsevanemaid õppetöösse kaasata ja õpilaste probleeme ning vajadusi märgata. Arenguvestlus peaks olema õppeprotsessi loomulik osa, mil õpetajad saavad ka õpilase ja lapsevanema endiga lähemalt kontakti saavutada, mis hetkel niigi paljudes koolides minimaalne. Praegu võib sageli näha juhuseid, kus klassijuhataja, kes ei õpeta ühtegi ainet klassile, ei tunne oma õpilasi.

Tagasi üles