Teele Orgse

FOTO: Erakogu

Tervishoiukvaliteedi eksperdi Teele Orgse sõnul puudub Eestil ametlik tervishoiupoliitika eesmärk ja selle puudumine on sektoris olevate probleemide aluseks.

Kogu tervishoiutöötajate streigist ja tervishoiusüsteemi toimimisest rääkides jääb mulje, et ammu on kadunud isegi tule kustutamise faas, majas käivad tervishoiutöötajatena  gaasimaskides ja põlemisekindlates riietes tegelased, kes kõik suunamatult ja juhtimatult sebivad selle nimel, et fassaad ja maja raam kuidagi ikkagi püsti seisaks. Seejuures on arstide põhiargumendiks: «Vaadake, kui te meile nüüd ma-ei-tea-mida ei anna, siis lahkuvad ka need gaasimaskides tegelased, kes praegu jube hästi sebivad.» Poliitikud tegelevad katusega ja fassaadiga ning ametnikud (ministeerium, haigekassa) tegelevad sellega, et põlevale majale voolikutest vett peale pritsida.

Tegelikult on ju asi selles, et Eestil pole mitte ühtegi ametlikku seisukohta ega definitsiooni selle osas, mis on üleüldse tervishoiupoliitika eesmärk. (On küll rahva tervise eesmärk väga selgena sõnastatud, kuid tervishoiusüsteemi või arsti/ õendusabi andmise eesmärki ei ole).

Tundub nagu oleks eesmärgiks tervishoiusüsteemi püsima jäämine, sest räägitakse ainult rahast ja efektiivsusest. Tõesti, see on tähtis ära otsustada, kuidas jätkusuutlik finantseerimine tagada, sest ilma rahata tõesti midagi ei tee, aga et räägiks sisust...?

Ka arstide jutt sellest, et meie suurim probleem on arstide lahkumine, on ju ainult jäämäe tipp. Tegelikult on kurat peidus pisikestes detailides ja suure võimendamises, samas suure pildi erinevaid tahke kokku viimata.

Kui palju on meil kasvõi ühe ministeeriumi (sotsiaalministeerium) erinevate osakondade poolt välja antud määruseid, allkirjastatud ikka selle sama ministri poolt, mis sõna otseses mõttes räägivad üksteisele nii vastu, et vaene haiglajuht ei oska mitte midagi nende kahe vasturääkiva dokumendiga pihta hakata. Ühes kästakse teha midagi, mida teises sisuliselt trahvi ähvardusel keelatakse.

Kui meil ka püstitatakse mingeid suuri eesmärke, siis see on praktikas kõigest mingi sõnakõlks, kuna need pole teostatavad. Võtame näiteks meie presidendi poolt juba väga laialt rahvusvaheliselt edendatav e-tervise süsteem. Kui E-tervise Sihtasutuse uus juht ametisse astus, siis oli tema ühe esimese intervjuu pealkirjaks «Arstide hindamise süsteemi ei tule.» «Teoreetiliselt on võimalik isikustamata andmeid tervise infosüsteemist kasutada ravisüsteemi hindamisel. See ei ole aga E-tervise Sihtasutuse põhieesmärk ja praeguse seisuga sellist hindamist tegema ei hakata,» ütles ta toona Tarbija24 portaalile. See näitab, et kogu meie e-tervist arendatakse ainult eesmärgil, et hoida kokku raha «klambrite ja ümbrike arvelt», mitte aga selleks, et tegelikult hinnata ravikvaliteeti, -kulgu jne.

Lisaks on kõige selle juures ära unustatud patsient. Kõige kõlavamalt on sellel teemal küll viimasel ajal lausa Euroopa Komisjoni asepresident, transpordivolinik Siim Kallas sõna võtnud. Ta räägib küll patsientidest, aga tegelikult viitab konkurentsipuudusele ehk et konkurents oleks nagu võluvits, mis parandaks kõik. Nagu USAs? Kus on peaaegu 100-protsendiliselt eraõiguslik meditsiin (kui paar sektorit välja arvata) ja kus ligi 30 miljonil inimesel pole mingit võimalustki korralikku arstiabi saada.

Ning mis kõige rohkem häirib, on jutt kättesaadavusest.

Tundubki, et meie tervishoiupoliitika põhieesmärk on a) kuluefektiivsus (ehk selle 13 protsendi tööandjate poolt makstud rahaga peab efektiivselt ära toimetama) ja b) kättesaadavus – mis tundub olevat haigekassa ainus eesmärk.

Ehk kas tõesti tahab Eesti endale kuluefektiivset kättesaadavat tervishoiuteenust? Kas tõesti ainult seda? Lisaks see kõik peab toimuma veel e-maailmas. Aga kus on patsient?

Kus on teada tegelik mõõde sellele, mis on hea? Mis on kvaliteetne? Siiani on see lihtsalt sõnakõlks, sest mitte keegi tegelikult ei tea, mis tervishoiusüsteemis patsiendi jaoks tulemusena toimub. Ja see on probleem ning sellest peaks tegelikult rääkima.

Mis puudutab veel teenuse kättesaadavust, siis see, kuidas seda poliitilise demagoogiana esitletakse, ajab iga süsteemi toimimist tundvat inimest naerma. Nimelt on meil kättesaadavuse kriteeriumiks ravijuhtude arv ja niiöelda esimene vaba aeg. Aga kui keegi korrakski prooviks süüvida ja rahvale selgeks teha, kuidas need arvud saadakse, siis oleks see igale mõtlevale inimesele halenaljakas. See on puhas paberi peal tehtav arvutus, mida tehaksegi nii nagu parasjagu vaja. Sama arvu tervishoiutöötajatega, sama arvu patsientidega, sama aja ja sama hulga rahaga võib neid kahte eelnevat kriteeriumit saavutada täpselt nii nagu vaja ning väga suurtes variatsioonides.

Ja mis puudutab arstide Eestisse jätmist, siis näiteks minul, vaatamata sellele, et ma olen 11 aastat arstina töötanud, poleks põhimõtteliselt Eestis arstina töötada isegi mitte võimalik, sest süsteemis minusugusele üldarstile, kes on küll omandanud ka mõne erioskuse, pole kohta ettenähtudki.

Loo autor on uurinud patsiendiohutuse teemasid Eestis.