Kaarel Tarand: targa sõitlus või albi laul, ma ei tea

Kaarel Tarand. Foto: Tairo Lutter

Üks puha kui halb on film «Moslemite süütus» või mis seis on selle autori vaimse tervisega, ei anna see õigustust vägivallaks ja omakohtuks, kirjutab Kaarel Tarand Sirbis.

Halb kunst tõi kaasa vereohvreid. Nagu varemgi, põhjustab islamikriitiliste teoste levitamisega kaasnev vägivald arutelusid kunstis lubatu ja sõnavabaduse piiride üle. Ja seda loomulikult vabas läänes, mitte muhameedlike asjaosaliste hulgas, sest neil on ju tõde alati turbanist võtta.

«Moslemite süütus» võib olla väga halb film ning selle tootja vaimuhaige, kuid see ei anna iial kellelegi õigust vägivallaks ja omakohtuks. Paraku läheb kord korra järel ikka ühtmoodi ja kuigi põhjusi pole raske tuvastada, pole üldjoontes tolerantne lääne ühiskond senini suutnud olukorda jäädavalt muuta.

Religioonid on raske taak inimkonna turjal, suurem kui nn valge mehe taak eurooplase omal. Kunagi ehk evolutsiooni kulus tarvilikud, on religioonidest nüüd (liigist sõltumata) saanud inimkonna ühiskondlikku korda ja arengut häiriv tegur, mis pole enam teaduse ja tehnoloogia arenguga kooskõlas.

Võib kujutleda, et kui Euroopa ususõdade ajajärgul oleks kirikul olnud kasutada tänapäevane lõhkeainete sortiment, küllap oleks paavsti plahvatusosakonna iselõhkevaid noorsõdureid liikunud laialt ringi kõigis Euroopa pealinnades, kus metroosid toona küll polnud, rahvarohkeid paiku, kus enese avalik laialipritsimine korraldada, aga küll ja küll.

Religiooni või kiriku kritiseerimine võib Eesti kontekstis tunduda kohatu – kõik me ju tunneme väga kenasid inimesi, kes on ühiskonna üliväärikad liikmed, ent eraelus usklikud või ka ametis jumalasulased. Ja kirikud (kõik kolm suurt Aabrahamist lähtuvat) ei torka ka silma millegagi, mis ühiskonna ladusat toimimist takistaks. Siiski, rohkem kui üks kristlik konfessioon tikub rangelt sekulaarse avaliku (võimu)elu osaks. Ja üldise tolerantsi tingimustes peab ju peavoolu sallides sallima ka sellest kõrvalekaldumisi. Kui juba, olgu kõik võrdsed, avalik võim pole pädev hindama väidetavate usuliste vaidluste nüansse.

Nõustudes sellega, et usulised peavoolud on segatud ilmaliku avaliku eluga (EELK peapiiskop iseseisvuspäeva sündmusi, Tallinna linnapea Moskva õigeusu kirikut pühitsemas), nõustume ka ekstremistlike harude olemasoluga. Võrdne kohtlemine ju! Ja see võib kriitilisel hetkel olla ohtlikki. Eesti Eestiks, traditsiooniliselt usuleige matsirahvas tõenäoliselt vägivaldseks kiresööstuks võimeline pole, kuid Euroopas on meist hoopis kõvemini kiriku külge aheldatud rahvaid, kes suudavad ka oma poliitikkonda siinsete usklikega võrreldes paremini mõjutada.

Õigupoolest on vägivalla põhjendamine religioosse tagamaaga eksitav. Muhameedlased XXI sajandi ilmalikus maailmas on lihtsalt nagu Tarzanid New Yorgis, metslased metropolis. Mingil hetkel lööb stressilaine üle pea, sest üldse ei saa mängureeglitest aru ja pühakirjast pole vähematki abi. Seal on ühiskondi, kus kohalikud Forseliused on vaevu saanud tegutsema hakata, ja teisi, kus on juba Masingu ajaleheni jõutud, aga ka mitte sammugi kaugemale.

On kaks põhilist jõudu, mis tõukavad tagant usuliste tunnetega kaetavat ja õigustatavat vägivalda. Mõlemad on mõõdetavad ja üldtuntud, nimelt demograafiline paratamatus ja üldine ning sh ka poliitiline kirjaoskamatus. Sel päeval, mil kaldseinaga rahvastikupüramiididest saavad sirge seinaga postid, kaob ka põhiosa vägivallast. Vägivalla määr on üsna jäigas korrelatsioonis agressiivsete (ja moodsas ühiskonnas sageli n-ö üleliigsete ehk töötute) noorte meeste osakaaluga ühiskonnas. Praegu elab nn islamimaade ühiskond veel üle inimpõlvetaguse demograafilise plahvatuse tagajärgi. Tegevuseta, aga vemmeldava verega noori mehi on palju. Näiteks Ida-Aasia rahunemine on paljuski seotud sellega, et seal on mõnigi ühiskond läinud enne halliks kui rikkaks saanud. Muhameedlikel maadel on sama oodata hiljemalt inimpõlve pärast, sõltumata usulise fanatismi määrast ühiskonnas. Seega, varugem kannatust hiina rahvatarkuse järgi, mis soovitab jõe ääres kannatlikku istumist, kuni vaenlase laip lõpuks mööda ujub.

See on siiski vaid pool muna. Kuni valgustus ja üldine rahvaharidus pole lõunapoolsetes ühiskondades läbi murdnud, on suuri rahvakihte poliitiliselt kerge manipuleerida. Praegugi hindavad asjatundjad prohvetit ja seega ka kõiki muhameedlasi väidetavalt solvava ning kättemaksu nõudva filmi põhjustatud vägivalda pigem kohaliku poliitilise võitluse osaks kui tsivilisatsioonide konfliktiks. Iga vägivallaakti taga on püüd saavutada mingit poliitilist ja/või majanduslikku konkurentsieelist. Pole raske ette kujutada Banghāzī kohaliku kaubandusketi omanikku «usulistel kaalutlustel» tellimas USA ambassadööri kergekujulist atentaati selleks, et pelutada mõnd koguilma Walmarti või MacDonald’sit neitsilikule turule sisenemast.

Selleks et eelöeldu liiga pastakast imetuna ei tunduks, meenutan: poliitiline kiusatus rumalust ära kasutada pole võõras ka haritud Eesti lähiajaloole. Või halvemal juhul ka lähitulevikule. Hiljuti teatas Lasnamäe linnaosa Tallinnas valitsev Kalle Klandorf (TV3 vahendusel), et kui üldhariduskooli õppekeele küsimust Tallinnas (umb)venelaste kasuks ei lahendata, võib nn pronksiöö korduda. Loomulikult süüdistab Keskerakond konflikti põhjustamises poliitilisi oponente, kuid õlipudeli nähtav hoidja on ikka Tallinna linnapea, mitte aga ükski riigitegelane. Nende lootus on muidugi asjata, haritud eestlast ei saa koolihariduseta muhameedlasega samal viisil manipuleerida.

Lahendus, mis töötab Eestis, on universaalse loomuga. Usulise äärmuslusega võitlemine on tühi töö, sekulaarse ühiskonna avalikust elust peab järjekindlalt ja leppimatult tõrjuma religioonide peavoole. Igal pool. Usklikud vanamehed on küll usklikest noormeestest vähem plahvatusohtlikud, aga arengukasu pole neist kah raasugi. Kui aga iga araablase ja pärslase magamistoas on sama palju valgust kui Goethe surivoodi juures (see tähendab üldist hariduskohustust vähemasti euroopalikus määras) ja kui rahvastikupüramiid võtab nende kodumaal umbes Kiek in de Köki kuju, siis on ka rahu maa peal. 25 aasta pärast.