Andres Võrk

FOTO: Peeter Langovits

Arstide palku saab kergitada vaid makse tõstes või muude valdkondade arvelt, kirjutab poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik keskuse blogis. Alternatiiv on saada rahvana kolm korda jõukamaks.

Tervishoiutöötajad ähvardavad pageda üle vee Soome, kui nende nõudmisi suurema palga ja kergema töökoormuse järele ei rahuldata. Oluliselt enamat raha tervishoiuvaldkonnale jagamast takistab õnnetuseks Eesti kolm «V»-d: vaesus, väiksus ja vananemine. Kõike seda võimendab õnnetuseks veel neljas «V» ehk võrdlusmoment Soomega.

Vaesus

Eesti tervishoiutöötajate palgad on mitmeid kordi väiksemad kui Soomes ja töökoormus suurem. Suuremat töökoormust iseloomustab kõige lihtsamalt tervishoiutöötajate arv. OECD andmetel on Eestis 1000 elaniku kohta 3,2 arsti, Soomes on isegi vähem, 2,7 arsti. Kuid suured erinevused, mis oletatavalt kõige enam mõjutavad ka töökoormuse erinevust, on just õdede ja hooldustöötajate arvus. Eestis on 6,1 ja Soomes 9,6 õde 1000 elaniku kohta. Eestis on 2,8 kuid Soomes lausa 19 hooldustöötajat 1000 elaniku kohta.

Peamine põhjus, miks Eestis on vähem tervishoiutöötajaid ja nende palgad madalamad kui Soomes, on lihtsalt selles, et Eesti on palju vaesem. Kui Eesti kulutas 2009.-2010. aastal ühe elaniku kohta tervishoius ligi 700 eurot, siis Soome kulutas samal ajal ligi 3000 eurot – 4,2-kordne erinevus.

Me võime vaadata seda erinevust kahe osana: kui rikkad me oleme ja kui palju sellest rikkusest me kulutame tervishoiule. Eesti kulutabki kogu oma rikkusest tervishoiule suhteliselt vähem kui põhjanaabrid – Soomes ca 9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, Eestis ca 6,5 protsenti (ehk ligi 1,35 kordne erinevus). Kuid peamine erinevus tuleb ikkagi sellest, et eurodes mõõdetuna on Soome riik Eestist lihtsalt enam kui kolm korda rikkam. Muideks, kui Soome oli sama rikas kui Eesti praegu (ca 30 aastat tagasi), siis kulutas ka Soome tervishoiule ligi 6-7 protsenti SKPst nagu Eesti praegu. Ehk majandusinimeste keeles on tervishoid luksuskaup – mida rikkamaks me saame, seda enam hakkame sellele kulutama.

Mõlemas riigis on tervishoiu rahastamises suurim roll läbi maksusüsteemi jaotataval rahal – ligi kolmveerand. Kuid lisaks sellele, et Eesti majanduses on solidaarselt ümberjagatav osa läbi maksusüsteemi väiksem kui Soomes (Eesti rekordaastal 2009. aastal oli avaliku sektori suurus ca 45 protsenti SKPst, Soomes samal ajal 56%), siis ka selle ümberjaotatava osa sees kulutame tervishoiule proportsionaalselt vähem.

Kogu maksumaksja poolt ümber jagatud rahast (ehk avaliku sektori kuludest) moodustas tervishoid (COFOGi klassifikatsiooni järgi) Eestis 2009. aastal 12,4 protsenti ja Soomes 14,2 protsenti. Repliigina olgu lisatud siis need valdkonnad, kuhu maksumaksja raha läheb proportsioonina Eestis suhteliselt enam kui Soomes: riigikaitse, sisejulgeolek, kultuur. Lihtsalt väiksema riigi ja kultuuri ülalpidamine ongi kallim.

Väiksus

Väiksus mõjutab võimalikke lahendusvariante, mida Eesti jaoks on pakutud erinevates diskussioonides tervishoiuprobleemide lahenduseks. Üks neist on reguleeritud erakindlustuse sisseviimine Haigekassa asemel.

Erakindlustuse sisseviimisel Eestis on loodetud, et kindlustatute ja odavama teenuse pärast konkureerivad kindlustusfirmad tagaksid suurema efektiivsuse tervishoiusektori sees ja samaaegselt patsientide jaoks suurema valikuvõimaluse kui praegune monopoolne haigekassa süsteem. Sidudes kindlustuspreemia näiteks veel inimeste tervisekäitumisega, võiks kasu olla mitmekordne.

Peamine argument, miks see Eestis ei saa hästi töötada, on see, et Eesti rahvastik on lihtsalt liiga väike, et kindlustusfirmad suudaksid katta enda püsikulud, mis tervishoiu puhul on näiteks kindlasti suuremad kui pensionifondide puhul, ja et samas kindlustusfirmade ja tervishoiuteenuste pakkujate vaheline konkurents hoiaks hinnad patsiendi jaoks madalad.

Praxise kutsel käis 2010. aastal rääkimas Hollandi eratervisekindlustuse reformist Maastrichti ülikooli tervisepoliitika professor Hans Maarse. Ta rääkis entusiastlikult eratervisekindlustusest, kuni kogemata kuulis auditooriumist, et Eestis elab 1,3 miljonit inimest. Selle peale soovitas ta erakindlustuse põhimõtteliselt ära unustada.

Minimaalne kindlustatute arv, mille korral tervisekindlustust pakkuv firma saaks töötada, oleks ca 400-500 tuhat inimest, mis tähendaks, et Eestisse mahukski vaid 3 firmat. Isegi Hollandis, kus elab 15 miljonit inimest ja kus algselt oli ligi 30 kindlustusfirmat, on praeguseks kindlustusfirmade turukontsentratsioon väga kõrge: 80 protsenti täisealistest inimestest on kindlustatud vaid viie suurema konglomeraadi poolt. Lisaks maksab valitsus 40 protsenti leibkondadele maksurahast peale, et nad jõuaksid maksta kindlustusmakset.

Vananev rahvastik

Tervishoiu rahastamise muresid suurendab vananev rahvastik – maksumaksjate arv väheneb, tervishoiuteenuste kasutajate arv kasvab, mille tulemusena isegi praeguse tervishoiuteenuste taseme korral ähvardab Haigekassat tulevikus defitsiit.

Vananev rahvastik piirab ka lahendusvariante. Üks idee, mida on Eesti tervishoiusüsteemi rahastamise suurendamiseks pakutud, on see, et iga inimene võiks endale ise koguda raha tervishoiuteenuste kasutamise jaoks – niinimetatud teine sammas tervishoiusüsteemis, nagu on see näiteks Singapuris.

Praxise analüüsid on kahjuks näidanud, et kogumiskonto sisseviimine ei aitaks oluliselt, sest Eesti rahvastik on juba liiga vana selle rahastamisviisi rakendamisega alustamise jaoks. Kui Singapuris viidi sisse kogumiskonto süsteem 1980ndail, siis oli vaid veerand rahvastikust üle 40-aastased, Eestis oleks süsteemi juurutamise hetkeks üle 40-aastaste osakala juba pool rahvastikust. See tähendab, et Eestis peaks väiksem ja noorem põlvkond kandma korraga kahekordse koormuse: maksma eakate tervishoiukulud ja koguma endale säästud. Lisaks tuleb arvestada Eesti kõrge tööpuudusega, mis tähendab, et paljudel inimestel ei olekski võimalust koguda endale raha (samas Singapuri keskmine töötuse määr oli perioodil 1984–2010 vaid 2,6 protsenti).

Seega ongi tervishoiulahendused kolme «V» lõksus kindlalt kinni ja poliitikutel ei olegi lihtsaid variante. Ainus võimalus tulla vastu tervishoiutöötajate kõigile nõudmisele tähendaks suuremat ümberjaotust ühiskonnas maksusüsteemi kaudu (ehk siis kõrgemaid makse) või muude valdkondade väiksemat rahastamist maksurahast. Pikaajaline lahendus on lihtne – saada rahvana kolm korda rikkamaks.

P.S. Sõltumata tervishoiutöötajate nõudmisest on tervishoiusektori sees samuti väikesed V-lõksud: veneaegne haiglavõrk ja võidurelvastumine, mille korrastamisega peaks tegelema sõltumata praegusest streigist ja millele on tähelepanu juhtinud nii Riigikontroll enda auditites kui ka rahvusvahelised eksperdid.

Lõpumärkus: käesolev kirjutis kasutab Praxise analüütikute ja külalisuurijate ühist raportit «Sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused», kuid kõigi käesoleva kirjutise faktide ja seisukohtade eest vastutan ainuisikuliselt.