Martin Kala: permanentne revolutsioon

Martin Kala Foto: SCANPIX

Kolumnist Martin Kala kirjutab, et sallivust puudutavad suhtumised ja tavad peavad veel muutuma, kuid tegelikult on avalik arvamus positiivsem, kui meile läbi marginaalsete juhtumite mõista antakse.

Kirjanik Salman Rushdie vastane fatwa muutis vaba maailma piire. Bradfordi tänavalõkke, milles tuhastusid tema sajad «Saatanlikud värsid», süütasid läänes elavad ja raamatut enamjaolt mitte lugenud moslemid. Iraani ajatolla Ruhollah Homeini andis 1989. aastal autori surma nõudnud fatwa’ga sündmusele globaalse käigu.

Nüüd, kui araabia maades asuvaid lääne, eeskätt Ameerika saatkondi rünnatakse prohvet Muhamedi pilkava filmi tõttu, jääb usklike raevuka massi ja sõnavabadusele toetuva lääne dialektika kiiluvette taas maha mitmeid inimelusid.

Sõnavabaduse üle on Rushdie tapmise käsust ja Hollandi režissööri Theo van Goghi mõrvamisest saadik palju sõnasõdu maha peetud. Kuid probleemi keskmes pole enam mitte nii väga väljendusvabadus, mille üle viimased paarkümmend aastat on islamimaailmaga vaieldud, vaid fanaatikute eesmärk paigaldada lääne maailmapildi kohale permanentse ohu tunne.

Läände ümberasuvate moslemite mure on kultuurilises sulandumises. Vanemad väljendavad rahulolematust oma laste tänavalt külge poogitud uute arusaamade ja eluviisidega. Noored aga õpivad ajaga, kuidas lääne elus oma kodutraditsioonidele kompromisse leida ja oma usust lugu pidada konfliktideta nende ümbritseva suhtes.

Kuigi uudistekanalitelt ja poliitikatekstidest vaatab vastu hämar enesessetõmbumine, fanaatikute väikesed võidud ja seniste vabaduste arglik ümberhindamine, on see siiski õnneks vaid pinnavirvendus. Põlvkonnad vahetuvad, imporditud väärtused kohanevad ja ühiskondki muutub leplikumaks. Euroopasse ümber asunud moslemid avastavad ajapikku ilmaliku demokraatia loodud vabadused ning omaduse elu teisel moel väärtustada.

Sisserändajad avastavad ajapikku, et nendegi usku võib pilgata. Nad nõuavad küll esialgu väljendusvabaduse piiramist, tuues põhjuseks au riivamise. Siis aga koguvad vaid vihase vähemuse toetuse vabadusi piiravaile argumentidele. Vastusena tekib aga hoopis uus oht – multikulti läbipõrumine, mille esmakannatajateks nad eeskätt ise on. Ei aita siin ka vägivald, sest ükski inimene ei kavatse oma väärtusi ja õigust sõnavabadusele ümber hinnata siis, kui tal püssitoru silme ees hoitakse. Jah, neil on päris keeruline esmalt uuendusi aktsepteerida, eriti teades, et nii käitub nende tunnete, harjumuste ja tõekspidamistega ühiskond, kus peale sarkasmi ja õiguse seda väljendada pole miski eriti püha.

Kuid tasapisi õpivad, aduvad ja kujundavad liberaaldemokraatiasse sulanduvad sisserändajad oma elu läänes enesestmõistetavalt uute loosungite all. Ja kui «Saatanlike värsside» sarnased sündmused, karikatuuriskandaalid ja usku pilkavad filmid vahel korduvadki, leiavad need praegu siiski marginaalset toetust ja on kaugel 1989. aasta karmist reaalsusest.

Eestlased mäletavad hästi aega enne 1989. aastat, mil sõnavabadus oli kauge unistus ja tsensuur ebameeldiv enesestmõistetavus, normaalne ühiskondlik arutelu oli olematu ja kõige kohta oli avalikult vaid üks ainuvõimalik seisukoht ja midagi ei tohtinud välja öelda.

Tänapäeval pole õnneks piire, mis oleks seatud vaba ja provokatiivset arutelu takistama. Õigus end väljendada soovi kohaselt on muutunud enesestmõistetavaks, kuid igal asjal on oma hind: öelda võib vabas ühiskonnas kõike, peaasi et kellegi elu ohtu ei sea.

Isiklikult pooldan seda, et telemees Peeter Võsal on väljaütlemise võimalus, isegi kui see puudutab robustseid nalju kellegi kulul. Riigikogu esimehel Ene Ergmal on õigus, et riigikogulane ei peaks esinema solvava ja labase sõnavõtuga homode teemal. Parlamendisaadikuna tuleb tal mõista oma rolli rahva esindajana ja teha oma käitumises korrektiive. Kuid peaasi on ikka selles, et öeldagu mida iganes, kuniks see jääbki ütlemiseks ega ole sihitud teiste haavamisele. Tähtis on seegi, et tegemist pole üldlevinud seisukohtadega, vaid pigem ikka marginaaliga.

Üks asi jääb arusaamatuks. Seksuaalvähemused kannatavad Eestis loomulikult kehva avaliku arvamuse tõttu, kuigi ametivõimud on teinud esmavajaliku pingete maandamiseks. Peetervõsalikest avaldustest tundub, et homoteema mitte ainult ei häiri, vaid lausa ohustab Eesti ühiskonna põhivoolu. Miks on homokogukond pidevalt pinnuks silmas, et nendest pärinevat hirmu narratiivi Eestis ponnistavalt kultiveeritakse? Vastus: kuna puudub arusaam, millest ärevus tekib, ning ärevuse maan­damiseks pole vastuseid, on tee vanade hoiakuteni sirge – hirmul on suured silmad.

Avage mis tahes kommentaarium ja leiate end keset kõige hirmsamaid ohte: geid ohustavad kristlikke pereväärtusi ja homoparaad Tallinnas kõigutab meie ühiskonna aluseid. Meil kardetakse Vene tanke ja siin toimub riigi vaikne venestamine, võrku punuvad juudid, tagatipuks tõstab Eestis pead fašism, kõikjal varitsevad vabamüürlased, illuminaadid ning rahvusvaheline pangandus, mille liikmed – juudid, geid, mustanahalised ja venelased – kõik Eestit ründavad. Mitte ei mõista, kelle eest end kaitsta.

Kõige võõra ja arusaamatu suhtes kohtab ignorantsust kõikjal. Seda kummalisem, et suurem osa inimestevahelistest konfliktidest ei teki mitte suheldes eksootiliste võõrastega, vaid ikka oma kultuuriruumi sees. Küsimus on fanaatikutes, sest kui ka erineva kultuuritaustaga inimesed suudavad üksteist mõista, siis fanaatik ei näe ega kuule muud kui oma ideed.

Selmet püüda mõista teise kultuuri olemust, loob rumal inimene endale pildi Teisest, mis talle vastandub, ja seega on nõme ja mõttetu. Õige ja vale, hea ja paha vastandamine oma kasuks ongi lolli lohutus – kuigi ta sellest ise aru ei saa. Klišeed annavad valmis vastused ja küsimuse ainus funktsioon ongi oma eelarvamuste kinnitamine.

Kuid üldpildis on praegune olukord oluliselt parem kui paistab: veel viisteist aastat tagasi peeti homoseksuaalsust Eestis vanglakaristusega lahendatavaks paheks ning igasugune homondus oli painav tabu. Nüüdseks on Eestis üllatavalt varakult maha peetud suured arutelud, nagu näiteks omasooabielude küsimus.

Paljudes Lääne-Euroopa demokraatlikes ühiskondades pole sellise teemadeni tahetud jõuda. Kas Võsa Petsi piinlik vahejuhtum ikka annab adekvaatse ülevaate Eestis valitsevast sotsiaalkliimast ja valdavatest arusaamadest? Pole ka mõtet Eestit võrrelda riikidega, kus inimesi tõeliselt ahistatakse, kus avalikud rongkäigud on keelatud jne.

Ehk siis – Eestis ollakse siiski päris mõistvad ja julgen väita, et inimestevaheline suhtlemine liigub paremuse poole. Kui seadused ja eeskirjad fikseerivad põhimõtteid, mida möödapääsmatult tuleb respekteerida, siis suhtumised ja tavad peavad veel muutuma. Selleks on vaja aega, soovi ning midagi kultuurirevolutsiooni-sarnast poliitika- ja sotsiaalelus. Pole mõtet vulgaarsete väljaütlemiste ümber tekkinud kära skandaalsuses otsida maguskirbeid võimalusi avaldada ridamisi pessimistlikke seisukohti.

Summa summarum: meil tuleb ikka ja jälle läbi mõelda, mida tähendab eksisteerida teistega kõrvuti. Mina elan tundega, et igaüks võiks ühiskonnas tunda huvi teistega hästi läbi saamise vastu ja hoiduda teiste asjatust torkimisest, solvamisest või niisama avalikult nõmetsemisest samasuguse innuga, kui tahavad ise vältida diskrimineerimist või ebamugavusi enda suunal.

Kuid on ka selge, et vabas ühiskonnas on meil ka huvi ja kohustus kaitsta õigust kritiseerida ja naeruvääristada. Demokraatlik elu ongi keeruline, sest vaatamata vabadusele, sallivusele ja lubatu laiadele piiridele loodab igaüks, et see «teine» oleks teistsugune, kui ta tegelikult on.

Aga paraku ei saa me olla endast erinevad ja kooselu sunnib aktsepteerima asju, mida me muuta ei saa. Elu demokraatias nõuab järeleandmisi, et hoiduda getostumisest ja pideva sõdimise tulemusena tekkivast isoleerumisest. Ühiskonna permanentne revolutsioon seisnebki arusaamade muutmises ja pideva arendustöö vajalikkuses, olgu subjektideks eksootilised võõramaalased, homo naaberkorterist või venelased trollibussis.

Martin Kala töötab Euroopa Ajalehtede Liidus õigusnõunikuna. Artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.