Samal ajal kui väiksemad hädalised on Euroopa võlakriisis olnud suure tähelepanu all, peaks hoopis enam muret tekitama Prantsusmaa majandusnäitajad, kirjutab portaali Tarkinvestor juht Kristjan Lepik.
Kristjan Lepik: Prantsusmaa kui märkamatu elevant
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olles tuntava osa elust prantsuse keelt õppinud, on Prantsusmaa kultuuriruum olnud alati kõrgendatud isikliku tähelepanu all. Ja vähemalt majanduslikust aspektist on viimased aastad selle riigi suhtes üha rohkem muremõtteid tekitanud.
Tõsi, finantsturgude tähelepanu on praegu Hispaanial ja Itaalial. Kuid sageli suudab avalikkus jälgida vaid seda, kus tulekahju on, oskamata näha võimalikke järgmisi ohukoldeid. Hispaania on ka kahtlemata suur probleem, kuid Prantsusmaa on siiski majanduse mahult kaks korda suurem.
Prantsusmaa vajub tasakaalust
Praeguseks on ilmselt enamikule selge, et Euroopa võlakriis ei alanud 2008. aastal, vaid vundamenti selleks hakati laduma juba palju varem. 2003–2007 buumi ajal võimaldasid head ajad paljude riikide ja eraisikute sissetulekutel kasvada normaalsest kiiremini.
Palju räägitakse sellest, et näiteks Kreeka-Hispaania-Portugali-Iirimaa üks peamine probleem on selles, et riigi konkurentsivõime langes buumi ajal oluliselt. Tõsi. Kuid sel teemal jäetakse sageli märkamata elevant ruumis – ka Prantsusmaa puhul on probleem sarnane.
Tööjõu ühiku kulu mõõdab palkade kasvu võrrelduna produktiivsuse kasvuga. Aastatel 2000–2011 kasvas see näitaja Prantsusmaal 20 protsenti kiiremini kui Saksamaal. Selle näitaja juurde tuleb ka teisi arve vaadata, kuid üldiselt võib väita, et Prantsusmaal on palgad kasvanud Saksamaaga võrreldes 20 protsenti liiga tempokalt. Prantsusmaa peaks kas siis palkasid kärpima või efektiivsust tõstma.
Teine tähtis näitaja on kaubandusbilanss – kui palju suudab riik eksportida võrreldes impordiga. Näiteks Eesti häda oli buumi ajal selles, et tõime kogu aeg rohkem sisse, kui ise välja viisime, kuid kriisi järel on see tasakaal oluliselt paranenud. Kuid siin asub Prantsusmaa Saksamaaga võrreldes taas valel pool lauda – viimasel kümnel aastal on Saksamaa alati rohkem eksportinud kui importinud, kuid alates 2004. aastast on Prantsusmaa pidevalt sellega miinuses olnud.
Ning samuti on miinuses kõik PIHIK-riigid (Portugal, Iirimaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka). Pikemas perspektiivis ei ole see jätkusuutlik.
Sarnaselt muu Lääne-Euroopaga lõi 2008. aasta kriis ka Prantsusmaa riigieelarve sügavalt miinusesse, mitte nii probleemselt kui PIHIK-riikides, kuid siiski on eelarve defitsiit viimasel kahel aastal üle seitsme protsendi taseme tõusnud. See on ka kergitanud riigivõlga, mis on jõudnud 85 protsendini SKTst. Ja 90 protsenti tasemest ülekerkimist loetakse problemaatiliseks.
Paistab, et juba 2013. aastal ületab Prantsusmaa võlatase 90 protsendi piiri.
Hollande’i saabumine
Sellel kevadel sai Prantsusmaa uue presidendi, sotsialistist Francois Hollande’i. Kui paljud analüütikud pidasid toona seda riigi majandusele üsna ebaoluliseks muutuseks, siis mina osutaksin sellele suuremat tähtsust.
Prantsusmaa ei ole majanduslikult lihtsas olukorras ja on kindlasti äärmiselt tundlik muutustele. Hollande on enne valitsenud Sarkozyst selgelt vasakpoolsem ning asunud ka sellele vastavaid meetmeid rakendama.
Kui Sarkozy oli tegutsemas kärpimise suunal (et saavutada eelarve tasakaal), siis Hollande proovib tasakaalu jõuda teistpidi – kärpimise asemel suurendada riigi tulusid. Selleks on ta tõstnud maksumäärasid jõukamale ühiskonnakihile ning näiteks toomas sisse ka finantstehingute maksu.
Selliste valikute hindamine sõltub alati taustsüsteemist – mõne riigi puhul võib tulude tõstmine tõesti olla kärpimisest õigem. Kuid kui ma vaatan Prantsusmaa majandust, siis konkurentsivõime taastamiseks oleks vaja tööturgu muuta efektiivsemaks, riigi rolli majanduses vähendada ning olla valmis ka sotsiaalkulutusi vähendama. Hollande liigub täiesti vastupidises suunas.
Kui raskustes Peugeot teatas, et konkurentsis püsimiseks peaks vähendama töökohtade arvu 6500 võrra, siis Hollande keelas seda teha. Plaanimajandus?
Lisaks tuleb arvestada sellega, et Euroopas on nii kapitali kui töökohtade liikumine üsna vaba. Näiteks suuremate sissetulekute maksumäära 75 protsendi peale tõstmise järel teatas Prantsusmaa jõukaim mees Bernard Arnault, et on taotlemas Belgia kodakondsust. Ta ei ole kahtlemata ainus. Maksude tõstmine on väga halb keskkonnas, kus muu Euroopa seda ei tee. Seega olen üsna kindel, et loodetud mahus raha maksutõusust Prantsuse riigile 2013. aastal ei laeku. Oodatakse 13,3 miljardit eurot täiendavat tulu, tuleb ehk 10 miljardit.
Mulle meenutas Hollande’i võit väga Obama tulekut 2008. aastal USAs. Kõik ootasid ja lootsid muutust (mis oli alusetu ootus). Seega pidasin tõenäoliseks Hollande’i populaarsuse langust pärast valimisi, kuid ei oleks nii kiiret vajumist oodanud. Kui veel maikuus oli Hollande’iga rahulolematu 34 protsenti prantslastest, siis eelmise nädala Le Parisieni küsitlus näitas selleks arvuks juba 60 protsenti.
Prantsusmaa ja Saksamaa
Hollande on muutnud veel ühte tasakaalu. Kui Sarkozy ja Merkel moodustasid kahe Euroopa suurriigi veduritena üsna ühtlase tandemi, siis Hollande on Saksamaa suunal hoopis teistsuguse suhtumisega, kaldudes rohkem Lõuna-Euroopa riikide poole. Seega on Saksamaa seis läinud kahtlemata raskemaks, kaotades suure liitlase.
Seda on näha kasvõi Euroopa Keskpangas, kus Saksamaa on Lõuna-Euroopale mitmete teemadega nüüd alla jäämas. Kui Saksamaa moodustab pea kolmandiku euroala majandusest, siis Euroopa Keskpangas on neil vaid üks hääl seitsmeteistkümnest ja vetoõigus puudub. Saksamaal on niigi pensioniiga kaks aastat kõrgem kui Prantsusmaal, kahtlemata ei rõõmusta nad Hollande’i tegevuse üle pensioniea alandamisel. Eriti kui lisada siia juurde Prantsusmaa 35-tunnine töönädal ja see, et valitsuse kulutused moodustavad Saksamaal 45,6 protsenti SKTst ja Prantsusmaal 55,9 protsenti. Viimane on üks lääneriikide kõrgemaid.
Prantsusmaa eemaldumine Saksamaast on päris suur probleem, sest nende ühistöö on väga kriitiline kogu Euroopa võlakriisi ohjamisel. Saksamaal on praegu väga terav arutelu selle üle, kust jookseb rahaline piir, kui palju Saksamaa on valmis Lõuna-Euroopa riike aitama. Kindlasti on seal tähtsat rolli mängimas see, kui palju Prantsusmaa neid aitab. Kas on ikka praktikas vaja sakslaste taluvuspiir ära proovida?
Kuhu edasi?
Mulle kohe üldse ei meeldi Prantsusmaa praegune kurss. Kahtlemata on tegemist jõuka riigiga, kuid majanduslikult ei ole riik lihtsas seisus – näiteks riigivõla suhe SKTsse on juba üsna kriitilise tasemete juures ja edasine tõus oleks juba väga problemaatiline.
Euroopa võlakriisi puhul on pidevalt toimunud see, et päästeoperatsioonid algavad siis, kui leegid on juba poolde taevasse. Tuleohutusnõudeid enne probleeme eriti ei kontrollita. Kreeka oli väike probleem, selle päästmiseks oli Euroopal raha piisavalt. Hispaania ja Itaalia päästmiseks praegusest ESMist ei piisa, kuid globaalses koostöös võidakse ehk raha kokku saada.
Kuid Prantsusmaa päästmiseks enam raha kindlasti ei ole. Seega ei saa lasta Prantsusmaa olukorda tulekahju tekkimiseni viia, see oleks Euroopa praeguse mudeli lõpp. Praegu ei ole veel hilja Prantsusmaal vajalike reformidega alustada, olukord ei ole kindlasti lootusetu. Kuid Hollande on võimul 2017. aastani ning ma ei näe, kuidas tema juhtimisel riik õigele kursile jõuaks. Kuigi uudised räägivad peamiselt Hispaaniast, Itaaliast ja Kreekast, tuleks Prantsusmaal toimuv järgneval kahel aastal kõrgendatud tähelepanu all hoida.