Kõnnib inimene matkarajal ja näeb korraga enda ees lehmakooki. Täies värskuses, kõigi iseloomulike tunnustega. «Ennekuulmatu!» pistab inimene äkki röökima. «Õudne! Kuhu me oleme välja jõudnud!»
Neeme Korv: sitasitika sündroom
«Ega lehmakoogis polegi midagi meeldivat...» püüab kaasteeline rahustada.
«Kuule, see siin haiseb rõvedalt!» – «Nojaa, eks lehmakoogid ikka haise...» – «Vaata, missugune ligane pruun ollus! Inimesed liiguvad siin!» – «Nad lähevad mööda, kuule, läheme edasi...» – «Näe, nüüd ma astun sisse! Lätsti! Vaata nüüd mu jalga!»
Eeltoodu on täiesti tavalise dialoogi näide, mis (sotsiaal)meediast vastu vaatab. Haritud ja muidu nutikad inimesed kulutavad iga päev oma kallist (töö)aega, et ilmtingimata avalikult välja öelda oma negatiivne seisukoht millegi kohta, mis sellist tähelepanu (ka negatiivne tähelepanu on ju tähelepanu) ilmselgelt ei vääri. Olgu selleks siis tühisel teemal tahtlikult või tahtmatult idiootselt vormistatud uudis, kommertskanali piinlikul tasemel saade või niisama netinurgast leitud nonsenss.
Selle asemel et häirivast lehmakoogist (vajadusel korraks hinge kinni hoides) mööda kõndida, jäädakse häälekalt protesteerides seisma. Ja kui keegi juhtumisi kisast välja ei tee, astutakse «kooki» demonstratiivselt täie jalaga sisse, nii et see igasse külge laiali pritsib.
Eelkirjeldatud olukorda naudivad täiega igasugu 15 minuti kuulsuse kütid, kibestunud grafomaanid ning need, keda täiskuu rahutuks muudab. Sitasitika sündroomi all kannatavad intelligentsed inimesed on neile innukateks abilisteks. Ja paraku aitavad seeläbi kaasa, et ühiskonna meeleelundid tuimastuvad niivõrd, et kui riigikogu liige midagi kapitaalselt labast ütleb, suubub seegi üldisesse mürasse.
Mis eristab õieti kirjeldatud retseptsiooni sellest osast islamimaailmast, mis praegu tänavatel möllab? Ainult see, et siin ei põletata lippe ega tapeta ministreid ja suursaadikuid, vaid enda ja teiste aega.
Sitasitika sündroom on väga tüütu. Tõsise ajakirjanduse tunnuseks on muu hulgas alati olnud ka vaikimine kui valik, praeguse totaalse kommunikatsioonivõimaluse ja -võimekuse juures võiks seesugust eneseregulatsiooni silmas pidada ka inimesed, kes üldjuhul vägagi tahavad, et ühiskond nende sõnumeid tõsiselt võtaks. Kas tõesti on kopeerimise ja jagamise (copy, paste, share) ajastu tühisuse mahavaikimise akna igaveseks sulgenud?
Positiivne programm? Aga palun! (Virtuaal)maailm on täis väärtuslikku kraami, mis jääb tihti näiteks tagasihoidlikkuse varju. Seega, kui järjekordne haisev hunnik ette satub, äkki ignoreeriks? Soovitaks hoopis viimast loetud raamatut.