Rein Raud

FOTO: SCANPIX

Meie kõigi huvides on Eesti teaduse kui tervikliku keskkonna areng, mitte asjatud vastandused ja jõuvõtted, kirjutab Helsingi Ülikooli ja Tallinna Ülikooli professor Rein Raud.

Kujutlege korraks, head loodus- ja reaalteadlastest kolleegid, et ühel hommikul ärkate üles maailmas, kus on toimunud teaduspoliitiline revolutsioon. Seda juhib vastselt ametisse nimetatud uus haridusminister, paadunud ja fundamentalistlik humanitaar, kes on esimese asjana saatnud laiali kõik oma valdkonna senised otsustuskogud ja asendanud need uutega, kus pehmete teaduste esindajatel on domineeriv roll.

Mõistagi ei hakata seal tekki meelevaldselt enda peale tõmbama, sest meil on ju õigusriik ja kõik toimub protseduuride kohaselt. Küll aga kirjeldatakse uuesti ja senisest mõnevõrra erinevalt, mis on õieti tulemuslik teadustöö. Paljuski säilitab uus võimuklikk järjepidevuse, näiteks peab ta endiselt teadusliku publikatsiooni taseme olulisimaks kriteeriumiks eelretsenseeritavust ja rahvusvahelisust.

Kuid eestikeelseid Eestit käsitlevaid uurimusi peetakse ka tähtsaks. Ja toimunud on muidki olulisi muutusi. Näiteks, nagu humanitaarias tavaliselt kombeks, on teadustöö põhiline mõõtühik nüüdsest raamat, sest artiklid on ju reeglina vaid vahefaas konverentsiettekande ja raamatu peatüki vahel.

Reaalteadlastel, öeldakse, pole tegelikult põhjust muretsemiseks, sest nende tippajakirjades avaldatud artikleid hinnatakse siiski endiselt kõrgelt, mitte vähem kui tippkirjastuses ilmunud raamatuid – iga artikkel vastab sealjuures ühele kümnendikule raamatust, sest keskmise humanitaarteadusliku monograafia maht (ingliskeelses maailmas soovituslikult enamasti umbes 90 000 – 120 000 sõna) on 10–15 suure hulga ajakirjade soovitusliku artiklimahu suurune. Dotsendiks saab ülikoolis nüüdsest keegi, kes on pärast doktoritöö kaitsmist avaldanud ühe raamatu jagu publikatsioone ja professorilt eeldatakse kahte.

Samuti viiakse sisse oluline korrektiiv autorsuse osas: iga teadlase hindamisel on oluline just tema töö, mitte grupi töö, kuhu ta sattumisi kuulub. Sestap jagatakse grupi publikatsioonide puhul – kui nende autorid ise ei lepi kokku teisiti – ühikute arv autorite arvuga. Nelja võrdse autori eelretsenseeritav teadusartikkel on seega nüüdsest alates väärt 0,025 raamatut.

Teaduse ja avaliku raha kasutuspõhimõtete üle algab diskussioon, kus üldiselt jääb kõlama mõte, et finantseerida tuleb eelkõige neid teadusuuringuid, mis on vajalikud ühiskonna kui terviku arengule, samas kui erakapitali huve – näiteks innovatiivsete toodete loomiseks tarvilikku teadust – peakski finantseerima erakapital ise.

Kui ta seda ei tee, siis järelikult puudub vastavate uuringute järele ka reaalne nõudmine. Ja välismaal tooteks muutuvate avastuste rahastamist tuleks vältida ammugi. Esmajoones hakatakse toetama selliseid projekte, mille tulemusi ei oleks ka parima tahtmise juures võimalik välismaalt hankida ehk siis Eesti ühiskonna, ajaloo ja kultuuri analüüse. Rangete teaduste esindajad üritavad muidugi protesteerida, eriti kui uus minister on mõnes avalikus väljaastumises võrrelnud geenitehnoloogide tööd kärbestelt tiibade rebimise ja nende purkitoppimisega, mida ta ka ise on lapsepõlves harrastanud, informaatikute kohta aga kasutanud terminit «arvelauaklõbistaja».

Kuid mida edasi, seda vähem neid vastuhääli kuuleb, sest enamiku arvates peegeldavad need ainult autorite frustratsiooni, nostalgiat varasema privilegeeritud seisundi järele ja võimetust tegelikult oluliste teadustulemustega hakkama saada.

Head «rangetest» teadlastest kolleegid, palun ärge hakake mõttes sõnastama vastuväiteid sellele paroodiale, sest see ei olegi mõeldud kirjeldama mu enda või mu humanitaaridest kolleegide positiivset programmi. Küll aga sarnaneks tunne, mis teil oleks sellises maailmas elades, meie tänase tegelikkusega. Me oleme selles ellu jäänud.

Aga küsime ikkagi: miks on nii, et aastaid kirjutatud kümne peatükiga raamat loetakse meie bibliomeetrias võrdseks kolme artikliga, millel võib olla kuitahes palju autoreid? Miks on nii, et inimesed, kellega ma oma mõtteid arutan ja kelle rolli oma töös märgin ära tänuavaldusega artikli märkuste osa alguses, saavad teistes valdkondades oma bibliograafiasse uue kirje?

Loodan seega, et saate aru, et praegune Eesti teadustulemuste arvestamise metoodika ei tugine mitte n-ö loodusteaduslikule tõele, vaid ühele võimalikule diskursusele, mille kõrvale võib üles ehitada ka teise, üldse mitte vähem seostatud ja loogilise. Ning paraku kehtib selle diskursus, kelle käes on võim. Ja kuigi praegu kehtiva diskursuse pooldajad armastavad korrutada, kuidas rangete teaduste eelisarendamine aitab kaasa majanduskasvule, ei viita millegipärast keegi neist uuringutele, mis seda tõepoolest osutaksid.

Küll aga on mitmed uurijad, nt Richard Florida, näidanud, kuidas ühiskonna kompleksne ja tasakaalustatud areng ning elukeskkonna kui terviku kvaliteet majanduskasvu positiivselt mõjutavad. See tekitab minul küll hulga küsimusi ressursside koondamise ja vaid paarile üksikule kaardile panustamise otstarbekuse kohta Eesti-taolises väikeses keskkonnas.

Ma loodan ühtlasi, et saate aru, kuidas üht tüüpi teadustöö hindamine teise jaoks loomulike kriteeriumidega ainult hägustab pilti ja näitab ühtesid ebaloomulikult paremas valguses kui teisi. Kuigi ka klaveril on rattad all ja pedaalid, ei ole vaja klaverimängijate taset võrrelda näiteks vormel-1 sportlastega ja heita neile ette, et nende sõiduriist nii aeglaselt liigub. Ja ehkki «pehmete» ja «rangete» teaduste vaheline erinevus ei ole sama radikaalne, pole tõenäoliselt siiski võimalik koostada täiesti adekvaatset ja õiglast süsteemi, mis ühtede tulemusi teiste keelde suudaks tõlkida.

Sestap arvan, et tasakaalustatuse, õigluse ja kodurahu huvides võiks Eesti teaduses edaspidi töötada välja valdkonnapõhised kriteeriumid teadlaste töö tulemuslikkuse hindamiseks ning võib-olla ka rahastuses jagada olemasolev ressurss ära valdkondade vahel, jättes teatava osa reservi, mida võiks kasutada siis, kui ühel poolel jääb häid ideid üle, teisel aga tuleb puudu.

Sest meie kõigi ja meie riigi huvides peaks olema ju Eesti teaduse kui tervikliku keskkonna areng? Või ma eksin?