Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan Joel Starkopf esitab Postimehe arvamusportaalis enda nägemuse Eesti meditsiini tulevikust. Tema hinnangul võiks Eestisse jääda kaks-kolm haiglate võrgustikku ning tuleks hakata hüvitama haigete arsti juurde sõitmise kulusid.
Igale Eesti inimesele võrdsel ja heal tasemel arstiabi – see peaks olema riigi tervishoiusüsteemi põhieesmärk.
Tänu 20 aasta tagustele reformidele oleme märkimisväärset edu saavutanud arstiabi taseme osas. Täna oleme uue dilemma ees: kuidas tagada, et iga abivajaja saaks võrdselt ja piisava kiirusega ravitud? Ilmselgelt on selleks tervishoiusüsteemi raha juurde vaja. Kuid mida saab muuta olemasoleva ressursi juures?
Eesti killustunud tervishoiusüsteemi reorganiseerimisest ei ole pääsu. Rahvastiku koondumine linnadesse ning prognoositav arstkonna vähenemine 20 aasta perspektiivis ei paku midagi rõõmustavat maakonnahaiglate ja äärealade inimeste jaoks. Tööjõu leidmine nendesse piirkondadesse saab olema järjest raskem.
Arvan, et Eestile piisaks kahest-kolmest haiglast, täpsemalt ühises süsteemis olevast haiglate võrgustikust. Näiteks Põlva, Viljandi või Võru haigla kuuluksid kliinikumi võrgustikku; viimasel lasuks vastutus tervishoiuteenuse organiseerimise eest vastavas geograafilises piirkonnas.
Kaasaegne tehnoloogia on järjest kallim, spetsiifilisem ja seetõttu paratamatult suurtesse keskustesse koonduv. Et tagada kõigile võrdne arstiabi, on vajalik logistikasüsteem, mis tagaks haige tuleku arsti juurde, mitte vastupidi. Haigetele tuleks kompenseerida transpordikulud.
Selline ümberkorraldus ei vähendaks kulutusi tervishoiusektoris, küll aga tagaks inimressursi ja meditsiinitehnoloogia optimaalsema kasutuse. Usun, et ka noored arstiteaduskonna lõpetajad oleksid rohkem altid tööle asuma maakonnahaiglatesse, kui töökoht kuuluks ülikoolihaigla võrgustikku.
Elujõuline perearstisüsteem on tervishoiukorralduse nurgakivi. Perearstidele on järjest lisatud kohustusi, kuid selleks ressurssi ette nägemata. Kindlasti saab rohkem tööd õdedele delegeerida ja selleks tuleb võimalused luua. Senisest rohkem tuleb tähelepanu pöörata pereõdede rollile haiguste ennetustegevuses, mis lõpuks on odavaim viis haiguste raviks.
Vältimatu on perearstide koondumine suuremateks, kolme-kuue nimistuga perearstikeskusteks.
Tänapäeval on üha rohkem haigeid võimalik teenindada ambulatoorselt. Et seda korrektselt teha, tuleks kaotada perearstidele seatud piirangud labori- ja radioloogiauuringute tegemiseks. Kulutuste tõus oleks tühine, kuid märkimisväärselt väheneksid järjekorrad eriarstide ambulatoorsetes vastuvõttudes.
Tagamaks arstide arvu püsimist vajalikul, s-o Euroopa keskmisel tasemel tuleb lähiaastatel suurendada vastuvõttu arstiõppesse kuni 200 üliõpilaseni aastas. Samavõrra oluline on õdede koolitustellimuse märkimisväärne suurendamine.
Maakonnahaiglate personalinappust aitaks mõnevõrra leevendada residentuuriõppe pikendamine ühe aasta võrra, mille sisuks oleks üldmeditsiini alane õppetöö ja praktika enne spetsialiseerumist valitud kitsamale erialale.
Meetmeid tervishoiusüsteemi rahastamise parandamiseks on vaaginud mitmed kodu- ja välismaised eksperdid. On viimane aeg üle minna analüüsimiselt otsustamisele. See vajab poliitilist julgust. Seni on otsustusjulgus olnud tervishoiusüsteemi eduka arengu aluseks.
Postimehe arvamusportaal küsib sel nädalal teemaga seotud inimestelt, mida võiks Eesti meditsiinisüsteemis muuta.
