Piirimägi: keelel on inimesele väärtus vahendina mingite vajaduste rahuldamiseks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene keele sõnaraamatud.
Vene keele sõnaraamatud. Foto: Laura Oks

Pedagoogikateaduste magister, Tartu Ülikooli Narva kolledži mittekoosseisuline lektor ning Kiviõli Vene Gümnaasiumi direktori kohusetäitja Arne Piirimägi leiab vene keele oskamisest eestlaste seas rääkides, et keelel on inimesele väärtus vahendina mingite vajaduste rahuldamiseks.

Kui läheneda keele või keelte oskamisele/mitteoskamisele praktilisest küljest – milleks mulle seda keelt või neid keeli vaja on – saame üsna mõistliku lahenduse. Mul peab olema motiiv või ma pean selle endale looma – enesemotiveerimine. Koolis edukalt võõrkeeli õppivad noored on endale motiivi tekitanud kas siis heade hinnete saamise või juba täpsema tuleviku kaudu. Viimane on minu arvates tugevasti seotud koduse mõtteviisiga.

Mitmedki edukad või edumeelsed vanemad panevad oma lapse kas eestikeelsesse (venekeelne kodu) või venekeelsesse (eestikeelne kodu, et seegi keel paremini omandada) lasteaeda ning kooli. Toetumata uurimustele eeldan, et viimaseid näiteid on vähe ja tegemist on tõsiselt intelligentsete ning ettevõtlike peredega.

Võime eristada Venemaa ettevõtlust ja vene rahvust tervikuna Venemaast riigina on tänases Eestis siiski suhteliselt tagasihoidlikult esindatud. Pigem kipub poliitmeedia neid teatud eesmärkidel võrdsustama. Nii ei näegi tavaõpilane mingit mõistlikku põhjust õppida koolis ära vene keel. Soome kogemus ja praktika suure idanaabriga suhtlemisel tasuks siinkohal palju sügavamalt uurimist ja tutvustamist.

Rahvusvahelisel integratsioonikonverentsil Narva-Jõesuus 1996. aastal väitis üks saksa keeles töötav uurija Schleswig-Holsteini liidumaa näitel (kahjuks ei ole täpsemaks viitamiseks praegu käepärast vastavat kogumikku), et seda liiki ajaloolise vaenu toime kahe rahva vahel muutub vähetähtsaks ca kahe inimpõlve jooksul. Viimasest sõjast oli siis just umbes niipalju möödas. Eesti pole iseseisev olnud veel ühte inimpõlvegi. Veendumus, et kõik, mis tuleb idast, saab ainult halb olla, on sees meie ajaloolises mälus ja vägagi värskelt. Ega muid põhjuseid eriti olegi.

Mida siis teha? Ei midagi erilist, lihtsalt elupraktika toob vajaduse vene keele oskuse järele tagasi ja küll siis ka õpitakse. Meie saame seda protsessi vaid mõjutada kas kiiremini või aeglasemalt toimima. Meie all pean silmas edukaid eesti ärimehi Venemaal, vene teaduse ja tehnoloogia saavutuste tutvustajaid, turismivõimaluste propageerijaid – kõiki, kellel on selle suure ja rikka maa ning rahvaga positiivseid kogemusi. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles