Kirjanik Aidi Vallik vaeb Õpetajate Lehes hiljuti Postimehes välja käidud ettepanekut kehtestada koolikohustus kuueaastastele lastele ja leiab, et varasem kooliaja algus ei vastaks laste vajadustele.
Aidi Vallik: kuueaastaselt kooli?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õige kõvasti on viimasel ajal meie ajakirjanduses rääkima hakatud koolikohustuse kehtestamisest ka 6-aastastele ja selle poleemika kandepind on osutunud üllatavalt laiaks. Seda avalikku mõttevahetust jälginuna tundub mulle, et suur osa sõnavõtnuist argumenteerib üsna pealiskaudsel tasemel. Üldine avalik arvamus avalikes kommentaariumides tundub pigem seda mõtet toetavat kui laitvat, nii et ma arvan, et kui on poliitiline tahe nõnda otsustada, siis ei kohtaks see erilist avalikku vastuseisu.
On ju osa praeguste kooliminejate vanemaid ka ise 6-aastaselt kooli läinud. Nõukogude Liidu 1983. aastal alanud koolireformi tulemusel oli see mõnda aega hiljem siin meie kandis soovituslik norm, mille kasutamine otsustati kooliti, kuid kümnendi lõpus muutus see mõneks aastaks ka üldiseks kohustuseks. Juba 1989. aastal aga sugenesid ettevaatlikud kriitikahääled meie haridusajakirjandusse. 6-aastaste kooliuusikute hulgas viidi läbi mitmeid uuringuid ja teste, nende kooliküpsuse kohta kirjutati teadustöid, võrreldi meie kogemust avaneva laia maailma kogemusega – ja niisama üürikeseks see 6-aastaste koolikohustus varsti jäigi.
Kooliküpsus või koolivalmidus on selleks liiga laiaulatuslikud mõisted, et ainult nende abil käsilolevas poleemikas opereerida. Tegemist on komplekssete ilmingutega, nende juures tuleb arvestada väga mitmeid faktoreid. Seda 1980. aastate teise poole uuringutes ka tehti. Miks mitte praeguses situatsioonis arvestada neid paarikümne aasta eest kogutud ja analüüsitud materjale, kirjutisi, kogemusi?
Muuhulgas räägiti sellisestki mõistest nagu õpetatavus – kui ladusalt on laps mingil oma arenguhetkel võimeline uusi teadmisi omandama ja neid kasutama. Uuriti verbaalset võimekust kui kooliküpsuse üht näitajat – lapse oskust kuulata, ennast väljendada ja aru saada. Uuriti kuue- ja seitsmeaastaste sotsiaalset ja psüühilist arengut ning laste vaimseid vajadusi jne jne. Ühesõnaga tehti äärmiselt palju tõhusat tööd, et mõista, kuidas kooliminek ja kooliskäimine saaks kõige paremini toetada lapse arenevat isiksust, olla kõige tõhusam, ladusam ja valutum.
Nende uuringute ja testide tulemused kippusid vägisi näitama, et 7-aastased on kooliküpsuse näitajate poolest 6-aastastest üsna oluliselt üle. Ka jõuti järeldusele, et keskmine 6-aastane ei ole veel psüühiliselt valmis võtma omaks koolide süsteemset ja sihipärast õppetöökorraldust, kannatama pikaajalist psühhofüüsilist koormust, mida kool paratamatult õpilase jaoks tähendab. Ja seda isegi olukorras, kus 6-aastaste esimesed klassid olid varustatud mängunurkade ning lõunauinakuvooditega.
Sama kinnitasid 1988. aastal õpetajate ja lapsevanemate hulgas läbi viidud küsitlused. Üle poole vastanutest mõlemas grupis nentisid, et 6-aastasel oleks parem käia ja õppida lasteaias.
Kooliõpetajad tõid eraldi välja, et koolis oleks 6-aastastele kindlasti vajalik eraldi kasvataja ja pikapäevarühm; et keeruline on kooli tavapärasesse õppekorraldusse integreerida 6-aastaste klasse oma lühendatud tundide ja uinakunõudega; et klassitäitumus ei tohiks siis olla üle 15 õpilase; et õppetundide pikkus ei saa 6-aastastele olla kindlaks määratud; et 6-aastaste klassid on suutlikkuselt palju ebaühtlasemad kui 7-aastaste omad, mistõttu on raskem tagada stabiilset õppetööd; et 6-aastastel on märksa raskem omaks võtta koolidistsipliini ja režiimi kui 7-aastastel; et eriti paistab välja poiste arenguline mahajäämus tüdrukutest jne.
Seda viimast muide täheldati ka teistes, näiteks õpetatavusuuringuis – et nii 6- kui ka 7-aastased poisid jäävad õpetatavuselt oluliselt maha samaealistest tütarlastest. Küll aga olid need näitajad võrdsed 7-aastastel poistel ja 6-aastastel tüdrukutel. Või 8-aastastel poistel ja seitsmestel tüdrukutel.
Mitu aastakümmet on õigupoolest ju räägitudki, et õigem oleks poisse kooli panna 8-aastaselt, nii et nad satuksid ühte klassi endast aasta nooremate tüdrukutega. Selline klassikollektiiv oleks ühtlasema võimekusega, stabiilsem ja juhitavam, samuti võimaldaks poistele tunduvalt rohkem eduelamust, kui kool neile praegu pakub. Ja veelgi enam – alati on siiski ju ka neid 6-aastasi, kes edestavad arengus enamikku teisi omavanuseid ja on tõepoolest kooliküpseks saanud teistest varem. Kas laste individuaalset arengut ja nende isiksuse toetamist silmas pidades poleks üldse kõige õigem kehtestada paindliku algusega koolikohustus, mis lubaks vanemate otsustusel lapsel kooli minna 6–8-aastaselt?
Selge on muidugi see, et iga lapsi puudutava otsuse puhul peaksime endalt küsima, millisena võivad selle otsuse tagajärjed avalduda 5, 10, 20 aasta pärast. Kui praegu kehtestame üldise koolikohustuse alates 6. eluaastast, siis mis hakkab toimuma meie kutsehariduses? Kui juba praegu ei raatsita saata põhikoolilõpetanuid kodust eemale kutsekooli või õpilaskoduga gümnaasiumi, siis 15-aastastega on need otsused veelgi raskemad, kutsevalikuga alustades ja ema südamega lõpetades. Või kui me praegu oleme hädas 14–16-aastaste põhihariduse katkestajatega, siis mida hakata peale veelgi nooremate väljakukkujatega? See nõuab kas jälle mingite lisastruktuuride loomist. või jätame õpiraskustega lapsed juba ette kaotajateks.
Omaette teema on muidugi ka see, kuidas mõjutab varane koolipanek lapse psüühilist arengut üldse. 5. ja 6. eluaasta on lapse psühhosotsiaalses arengus väga tähendusrikkad – siis areneb hoogsalt enesekontroll, iseseisvus, enese motiveerimise ja keskendumisvõime, samuti sotsiaalne suhestumine oma ümbrusega, emotsionaalsed oskused. See kõik areneb eelkõige mängides ja turvaliste täiskasvanutega suhtlemise kaudu. Nii vormub laps selle arenguperioodi lõpuks nagu iseenesest valmis kooli nõudmistega kohanema.
Selle arenguperioodi kahjustamine või enneaegne lõpetamine võib anda tagasilööke lapse psüühilises arengus, aga mõistagi ei pruugi need ilmneda kohe. Need võivad nähtavaks saada tema hilisemal kooliteel või isegi noores täiskasvanueas ja siis põhjustada mitmeid kurbi komplikatsioone, mis samuti on olnud maailma kasvatusteadlaste uurimisobjektiks, kuid mida siin praegu loetlema hakata pole ruumi ega ehk mõtetki.
Põhiline on, et üldine koolikohustus 6-aastastele tundub minu käsutuses olnud materjali valgusel ehk liiga julge ja riskantne samm. Jah, see samm oleks ökonoomne ja praktiliselt õigustatud, kui selle eesmärk on luua lasteaiakohti või paisata noored diplomeeritud spetsialistid aasta varem tööturule. Kuid kas need põhjendused on piisavad nii oluliseks hariduse ümberkorraldamiseks? Laste arengut ja heaolu puudutavad küsimused on eriti väikeriigis äärmiselt tõsine asi, sest meil ei ole hingekesi raisata, kõik peaksid olema arvel ja hinnas, viimane kui üks.