Mart Kivastik: nähtus

Mart Kivastik. Foto: SCANPIX

Tal on sünnipäev. Kui tavaliselt tulevad inimesed sünnipäevadel välja, näitavad ennast ja saputavad veidi tiibu, siis temaga on vastupidi. Ta haihtub, või oleks õige öelda hajub? Nagu udu soo kohal? Immitseb alles siis välja, kui suurem sumin möödas on, ja elab vaikselt edasi. Tegelikult pole vahet. Ta on selline ka argipäevadel. Ilmub, teeb oma töö ära ja kaob.

Tegelikult me teame teda kõik. Ta on lugupeetud, kõik austavad teda, rahva seas on ta igatsetud, mis kõik veel. See hakkas teda vist (ma lihtsalt oletan) ükspäev väga väsitama. Kaua sa jaksad olla «kõigi poolt austatud»? Sa tahaksid lihtsalt olla ja ilmuda vaid siis, kui on tunne, et sind on tõesti vaja ja sa ise tahad ennast näidata. Siis ta ilmub. Ta on selline nähtus.

Seetõttu kirjutan ma ka loo temast ilma nime välja ütlemata. Lihtsalt ühest mehest või õigemini ühest härrast, kes aeg-ajalt ilmub. Järjest harvem küll, aga ta ikka tuleb jälle. Niipalju ma siiski ütlen, et saksa keeles – see on tema lemmikkeel eesti keele järel – kutsutaks teda herr Eindorfiks.

Härraks lubaks ta end kutsuda küll. Sest ta on härra igas mõttes. Tal on suursugune hääl ja maneerid. Nagu Mikiveril, kuigi Mikiveriga on sellel alal raske võistelda, olgugi ta su kursusevend ja sõber. Aga ütleme nii. Eindorf on mees, kes nagu Athos maksab oma arved ise. Mäletate, kui D’Artagnan tegi ettepaneku, kuulge, härra krahv, lähme võtame musketäride tallist hobuseid ja teeme ühe linnalähedase tiiru, siis vastas Athos, et tema ratsutab siis, kui tal on hobune.

Ainuke vale noot selles loos on ketšup. Vähemasti niipalju või pigem nii vähe, kui minul härradega kokkupuuteid on olnud, ketšupist nad väga ei hooli. Eindorf on aga ketšupi järele lausa sõge. Kui see ikka laual on, siis kallab ta seda kas või mannapudrule. Mida suurem nähtus, seda üllatavamad seigad võivad ette tulla. Näiteks valsikuningas Johann Strauss kartis pööraselt mägesid, kuigi oli seal sündinud ja üles kasvanud.

Praeguseks on härra Eindorf saavutanud hajumises täiuslikkuse. Ta suudab seda teha isegi siis, kui ta tegelikult on kohal, aga publikul pole sellest aimugi! Näiteks võib ta istuda Rocca al Mare kaubanduskeskuse kohvikus, kus käib tuhandeid inimesi, ja mitte keegi ei märka teda. Seda ma tean kindlalt, sest ükskord, kui ma täiesti kogemata tolles hiigelpoes jalutasin, hüüdis tuttav hääl mind selja tagant.

Ma pöörasin ringi ega suutnud ära imestada. Seal istus härra Eindorf koos mister Tullamore’iga! Tullamore’i järgi võis ta loomulikult ära tunda, see on tema Iirimaa sõber. Ivo on tema Saaremaa sõber. Kui Eindorf oma sünnipäeva hommikul ärkab, helistab talle arvatavasti sõber Ivo. Ja siis lähevad kolm musketäri tõepoolest õue: härra Eindorf Õismäelt, härra Ivo Muhust ja mister Tullamore Dublinist või kus teda villitakse? Nad istuvad veidi, ajavad juttu, aga mitte midagi erilist. Kõik käib märkamatult, ilma kärata.

Mõni aasta tagasi viibis Eindorf Austraalias võõrusetendustel. Ta on tegelikult maailma näinud mees, nii et tal polnud esialgu mitte mingit isu Austraaliasse minna. See on küllalt kurnav reis ja Eindorf ütles selge «ei!» – tema ei viitsi seda kaasa teha, ta on selleks liiga vana! Alguses olid kõik päris õnnetud, sest nagu võib arvata, Eindorf on asendamatu. Tema kohta võib küll täita, aga teda ei saa asendada. Oldi üsna norus, aga siis Eindorfi tuju paranes ja ta muutis meelt.

Ja jumal tänatud, Eindorfi meel muutus tol korral kõigile soodsas suunas. Tegelikult sai ta Austraalias päris üllatava kogemuse osaliseks. Kui Eindorf Tallinnas lennukile istus, oli tal tõepoolest üksjagu aastaid turjal, aga kui ta Adelaide’is lennukist maha tuli, avastas ta, et on üks nooremaid. Austraalias on paljud asjad teistmoodi. Vesi keerleb teistpidi kraanikausist alla ja aeg keerleb samuti vastupidi, nooremaks, mitte nagu meil.

Tookord Austraalias kutsuti Eindorf rahvaga kohtuma. Rahvas oli kogunenud Sydney Eesti Majja ja ootas. Eindorf tuligi kohale, aga teda polnud üldse näha. Ta tegi jälle seda nähtamatuse trikki, aga Austraalia eestlastel polnud sellest aimugi. Nemad tahtsid Eindorfi näha! Eindorfil oli palav, sest väljas oli põrgukuumus. Aeg veeres. Kokkutulnud olid juba valmis veidi pettuma, et ta küll tuli, aga ei tulnudki. Kuid siis ütles Eindorf, et lõpetuseks ta loeb ühe katkendi Tammsaare «Tõest ja õigusest». Ja siis ...

... ühtäkki oli ta kohal! Ja mitte ainult tema, vaid koos temaga saabus veel üks mees ja see teine oli ei keegi muu kui Anton Hansen Tammsaare! Eindorf ja Tammsaare korraldasid koos üsna lühikese, kuid unustamatu etenduse. Siis sai aeg otsa. Tammsaare läks tagasi sinna, kust ta oli ilmunud, ja Eindorf tegi end jälle märkamatuks. Rahvas lahkus Eesti Majast hämmastunult.

Minu meelest oli see Eindorfi meeldejäävaim ilmumine. Tavaliselt sõidab ta trolliga tööle, loksub kakskümmend minutit kesklinna. Siis läheb teatrisse oma garderoobi. Istub, ootab, suitsetab, vahetab kostüümi ja alles kui ta lavale jõuab, siis see juhtub. Aga nüüd toimus kõik avalikult ilma trolli, garderoobi ja grimmita. Mitte teatri-, vaid justkui igapäevane ime.

Me võime ju mõelda, et mis see ära ei ole, kui sa oled Eindorf, siis tuleb kõik iseenesest välja, aga ei ole nii! Tal on võime lugeda kannatlikult käsikirja niikaua, kuni autor ilmub. Anthony Hopkins kasutab sama meetodit. Ta ütles, et loeb stsenaariumi kaheksakümmend viis korda ja alles siis lavale! Tegelikult on muidugi nii, et tavalised inimesed võivad teinekord lugeda tuhat korda ja ikka on laval vaid tema ise, mis ei pruugi olla suurem asi sündmus. Kunsti valem on kaunis kõhe: sa pead olema Eindorf või Hopkins ja lisaks sellele lugema kaheksakümmend viis korda ...

Me lendasime Austraaliast tagasi ja olime nii lollid, et ei osanud istmeid alla lasta. Eindorf ka! Istusime hiiglaslikus Boeingus nagu pulgad püsti. Aga noh, tänu sellele ei õnnestunud üldse magada. Eindorf rääkis igasugu asju. Ta ütles, et kui asjad Eesti riigis nii edasi lähevad, siis ta enam ei viitsi mängida. Milleks? Ta arvas, et kõik peaksid oma tööd tegema südamega ja «lugema kaheksakümmend viis korda», muidu pole sellel riigil mõtet.

Hommikul, pärast kahtteist tundi lendu, hakkasime me stjuardessiga virisema, et lennuk on ju rikkis, iste ei käi alla. Siis ilus Malaisia tüdruk näitas, kuidas seljatoed alla käivad. Teiselt poolt muidugi, nagu nipsti! Uskumatu! Muidu peab Eindorf end tehnikainimeseks.

Siis sai reis otsa. Mindi laiali. Eindorf ka. Ta väljus lennukist ja nagu ma arvasingi, imbus rahva sekka ja hajus märkamatult ... Ainus asi, mis ma oskasin mõelda, et ta jumala pärast seekord sõna ei peaks! Ja ikka veel ilmuks!

Aga eile oli tal sünnipäev ja küllap muudki teha. Sooviks talle tema oma häälega kui just mitte sinki, vorsti ja rulaadi, särisevat ahjupraadi, siis ... Vähemasti mõne klaasi Tullamore’i sünnipäevalauale ma siiski paneks!

  Üks ta sõber