Venekeelsed ajalehed

FOTO: Raigo Pajula

Vene keele õpetamisega on Eestis midagi valesti – seda tunnistavad nii vene keele õppijad kui ka õpetajad, koolijuhid, keeleteadlased ja haridusametnikud, kirjutab Raivo Juurak Õpetajate Lehes.

Me räägime hiina keelt palju vabamalt kui vene keelt, ehkki oleme hiina keelt õppinud ainult kaks aastat, vene keelt aga viis. Nii võtavad oma võõrkeele õppimise kogemuse kokku Kuressaare gümnaasiumi õpilased.

Vähemalt on õpilastel selline tunne, sest hiina keele tundides on nad õppinud argielus vajalikke väljendeid kasutama ja selles keeles on nad omavahel palju suhelnud, samal ajal kui vene keele õpetamise traditsioon eeldab keskendumist grammatikale, kirjanike elulugudele ja luuletuste päheõppimisele, selgitab Kuressaare gümnaasiumi direktor Toomas Takkis.

Traditsioon on nii tugev, et paljud õpetajad ei suuda sellest välja murda. Laps tahab uues keeles kohe suhelda või seda vähemalt palju kuulda. Nii läheb keele õppimine ladusamalt, arvab kogenud koolijuht.

Vene keel murdeealisele

On olemas kindla adressaadiga vene keele õpikud. Näiteks õpikud prantslastele, kus arvestatakse tahkudega, mis võivad selle rahvuse esindajale vene keele juures rasked olla. Analoogilised õpikud on inglastele, jaapanlastele ja teistele. Kuid tänaseni näib puuduvat vene keele õpik murdeealistele ehk kõige raskemale kontingendile.

Kui rääkida tunnustatud vene keele õpetajatega, tunduvad nad sellise õpiku järele tõsist puudust tundvat. Tallinna Nõmme põhikooli vene keele õpetaja Elena Kuusk pole meie põhikooli vene keele õpikutega üldse rahul. Talle tundub, et nende autorid pole ise kunagi murdeealisi lapsi õpetanud, sest raamatud on täis keerulist juttu, mis näitab küll autorite tarkust, kuid peletab õpilased vene keelest eemale. Et asja päästa, koostavad põhikooli vene keele õpetajad endale õppematerjalid suures osas ise. Elena Kuusk teeb kõik ise.

Teine suur häda on õpetaja Kuuse hinnangul vene keele laialivalguv ainekava, mis on tekitanud paraja kaose kogu Eesti vene keele õpetuses. Kuna head õpikut, mis enam-vähem kõigile sobiks, ei ole, siis koostab iga õpetaja endale ise just sellised õppematerjalid, mis talle meeldivad. Õppematerjal kujuneb väga mitmekesiseks ja ülevaade vene keele õppe kvaliteedist ning tasemest kaob. Kui õpilased lõpuks gümnaasiumi jõuavad, hakkavad nad vene keelt õppima nullist, et kogu klassile tekiks mingisugunegi ühine alus. Muide, kümnendasse klassi tuleb ka selliseid õpilasi, kes ei tunne vene keele tähtigi, sest põhikoolis pole nad vene keelt lihtsalt õppinud.

Elena Kuusk lisab, et abi pole loota ka Venemaalt. Moskvas Puškini instituudis on kirjutatud küll suurepäraseid vene keele õpikuid välismaalastele, kuid need, millega tema on tutvunud, on ikkagi koostatud Puškini põhjal. Kuid mida teeb kuuenda klassi õpilane Puškiniga? Nii peabki vene keele õpetaja kõik õppematerjalid ise kokku panema, laenates kord siit, kord sealt.

Puudub aktiivne keelekeskkond

Saaremaa ühisgümnaasiumi vene keele õpetaja Diana Õun lisab, et gümnaasiumis on õpikutega raskemgi, sest uuele õppekavale vastavaid pole. Tema arvates võtavad vene keele õppimiselt hoogu maha ka Eesti praegused olud.

Tänapäeval oskavad kõik Saaremaa venelased eesti keelt ja vajadus vene keele oskuse järele puudub. Pole ka kuigi palju töökohti, mis eeldavad vene keele valdamist. Nii jääbki klassitund ainsaks kohaks, kus Saaremaa laps vene keelt kuuleb ja rääkida saab. Vene keele praktiseerimise võimalusi vähendab ka tänapäeva noorte hea inglise keele oskus. Laagrites, nõupidamistel, konverentsidel jm räägivad eesti noored vene noorte ja õpetajatega inglise keeles, märgib Diana Õun.

Ingliskeelseid väljendeid võib Saaremaal kuulda juba lasteaialaste suust. Et õpilastel natukenegi vene keele praktikat oleks, peetakse vene keele tundides dialooge, tehakse rühmatööd, filmiprojekte jms, kuid sellest kahtlemata ei piisa, nendib õpetaja Õun.

Kõik algab motivatsioonist

Ent mida ütlevad keeleteadlased? Ülle ja Mart Rannut integratsiooni uuringute instituudist rõhutavad, et võõrkeelte õppimisel on otsustava tähtsusega motivatsioon. Lapsel peab olema tahtmist uut keelt õppida. Kui tahtmist on piisavalt, saadakse kõikidest raskustest üle.

Tahtmist vene keelt õppida peaksid hoidma elus põnevad vene keele tunnid, selgitab Ülle Rannut, kuid paraku on eesti kooli vene keel nii igav, et isegi vene lapsed, kes eesti koolis õpivad, ei taha neis tundides käia, ehkki need aitaksid vene lastel oma emakeeleoskust värskena hoida. Ülle Rannut toonitab, et aeg on õpetada eesti lastele vene keelt tänapäevaselt, kasutades video- ja audiovõimalusi, elulisi dialooge, interaktiivseid harjutusi, keelemänge jms.

Lapsi motiveerib ka vahetu suhtlemine venelastega, mis muudab vene keele nende jaoks abstraktsioonist reaalsuseks. Eesti koolid peaksid vene koolidega tihedalt läbi käima. Ülle Rannut soovitab eesti koolidel võtta eeskuju prantsuse lütseumist, kus kutsuti oma kooli tantsukursustele partneriteks vene kooli õpilased. Ent vene koolidega saab ka muude projektide toel tihedalt läbi käia. Ülle Rannut peabki eesti ja vene kooli läbikäimist keeleõppe seisukohalt väga tähtsaks.

Eesti kool on liiga ükskeelne, leiab Ülle Rannut. Juba ammu oleks aeg õpetada igas koolis vähemalt mõnd õppeainet saksa, inglise, vene või mõnes muus keeles. Paraku on kakskeelne õpe jäänud eesti koolis ainult ideeks, samal ajal kui meie vene koolid seda juba kasutavad. Eesti koolis rõhutatakse, et eesti keelt tuleb hoida, seda ei tohi koolis mõne võõrkeele vastu välja vahetada. Oma emakeele kiivas hoidmine toob kaasa endassesulgumise ja konkurentsivõime languse, hoiatab Ülle Rannut.

Võtame näiteks konkurentsi töökohtadele. Kes tahab Tallinna teenindussfääris head töökohta, peab oskama vene keelt, vastasel juhul läheb see eesti keelt oskavale vene noorele. Koolid, kus vene keelt hästi ei õpetata, võivad eesti noore karjäärile kriipsu peale tõmmata. Samas on mõnedki gümnasistid valinud endale teiseks õpitavaks võõrkeeleks just vene keele, sest see annab mitmes Eesti linnas konkurentsieelise. Nad on motiveeritud vene keelt õppima.

Ülle Rannut teab inimesi, kes on õppinud vene keele selgeks täiskasvanuna. Näiteks energeetikas on üsna tavaline, et eestlased õpivad täiskasvanutena vene keelt, neil on seda tööga seoses vaja. Motivatsioon on olemas.

Ülle Rannuti kolleeg Mart Rannut toonitab, et õpetajate huvitatust tõstaksid selged hariduspoliitilised eesmärgid, millest Eestis paraku kuigi palju juttu pole. Näiteks juba aastaid toonitatakse lõimumise ja lõimimise tähtsust, kuid samal ajal on õppekavas iga õppeaine eraldi rea peal, mis sisuliselt välistab mõne õppeaine võõrkeeles õpetamise ehk kahe õppeaine tiheda integratsiooni. Mart Rannut lisab, et eriti kerge on õpetada võõrkeeles – vastupidi levinud arvamusele! – reaalaineid. Näiteks matemaatikast võõrkeeles aru saamiseks piisab sadakonna põhimõiste – võrrand, võrratus, jada jms – omandamisest. Nädalaga oleksid need mõisted selged.

Mart Rannut lisab, et lõimimise puhul ei räägita ka vene ja eesti gümnaasiumi kokkusulatamisest uut tüüpi ühisgümnaasiumiks, kus eesti ja vene lapsed puutuksid iga päev kokku ning vene keele praktiseerimise võimalus oleks pidevalt olemas.

Eri vanuses lapsed on võõrkeelte õppeks erinevalt motiveeritud ja seda tuleb samuti arvesse võtta, leiab Mart Rannut. Kõige loomulikumalt võtab laps uusi keeli vastu liivakasti perioodil, mil ta tahab teistega koos mängida. Teismeeas on lapse integratiivsus juba mõnevõrra pärsitud, sest tal on tekkinud oma rühm, kuhu ta kuulub, ja sellel on soov teistele rühmadele vastanduda. Paraku hakatakse enamikus eesti koolides vene keelt õppima just selles väga raskes vanuses.