Tarmo Jüristo: vabakond annab poliitikale avarust, sidusust ja hõlmavust

Tarmo Jüristo Foto: SCANPIX

Eilsel kodanikuühiskonna ja osalusdemokraatia arutelul riigikogus pidas vabakonna poolt ettekande Tarmo Jüristo, kes tõdes, et praegusaja Eestis on väga sügavalt juurdunud kahetsusväärselt kitsas arusaam poliitikast.

Vähem kui kaks nädalat tagasi pidas president Ilves siinsamas ruumis riigikogu uue istungjärgu avakõne, mille keskseks teljeks oli teema, mis on Eesti poliitikasse puutuvas ühtaegu igivana ning samas ka päevakajaline – nimelt usaldus.

Kuigi Eesti meediat jälgides võib seda olla raske uskuda, on meie institutsionaalse poliitika usaldusnäitajad olnud kuni kõige viimase ajani Euroopa keskmistega võrreldes tähelepanuväärselt kõrged.

Täna on siin täheldada muutust. Täpsetest statistilistest usaldusmääradest vast olulisemgi on nihe avalikus debatis, kus ei arutleta enam mitte ainult konkreetsete isikute või erakondade pädevuse ja populaarsuse üle, vaid tõstatatakse küsimusi meie poliitilise korra legitiimsuse ja väljavaadete osas üldse.

Viimastel kuudel on mitmed inimesed, nii poliitikud, akadeemikud kui ka ajakirjanikud juhtinud tähelepanu, et usalduse kahanemine erakondade ning avaliku võimu institutsioonide suhtes on ohtlik tendents, et see ei ole pelk ebameeldivus praegustele võimuerakondadele, vaid võib olla ohuks millelegi palju laiemale.

Ka mulle tundub, et see on tõsine probleem – ja mulle tundub, et sellega tuleb tegeleda. Samas ei ole ma aga sugugi veendunud, et meie eesmärgiks peaks olema pelgalt «usalduse taastamine», tagasipöördumine õnnelikku minevikku, kus kodanikud usaldasid valitsust ja erakondi, kus nad olid valmis usaldama poliitika poliitikute kätte.

Mulle tundub, et meie praegune olukord ei ole mitte ainult probleem, vaid on ka võimalus. Võimalus mitte minna tagasi, kus me juba kunagi oleme olnud, vaid edasi sinna, kuhu me tahaksime jõuda.

Tallinna Ülikooli kodanikuühiskonna uurimis- ja arenduskeskus avaldas just hiljuti laiapõhjalise uurin­gu Eesti elanikkonna kodanikuühiskonda puutuvatest väärtustest ja käitumismustritest.

Sealt koorub välja huvitav pilt:  2012. aasta Eesti ühiskonna väärtused on selgelt orienteeritud pigem kaasava ja osaleva ühiskonna ning poliitika poole. [---]

Käitumismustrite poolel on pilt selles osas aga märksa tagasihoidlikum. See tõstatab muidugi küsimuse: milles on asi? Millest tulenevad käärid inimeste väärtuste ja ootuste ning tegeliku käitumise vahel?

Vaatamata sellele, et meie omariikluse aluseks nii eelmise sajandi alguses kui ka 20 aastat tagasi, 1990ndatel, oli laiapõhjaline kodanikuliikumine, on praeguses Eestis väga sügavalt juurdunud kahetsusväärselt kitsas arusaam poliitikast. See arusaam näeb poliitikat kui võimuvertikaali – või -püramiidi –, mille alumises otsas on kodanikkond ning ülemises peaminister ja president.

Selliselt nähtuna on vabakond justkui poliitika «lasteaed», mis paremal juhul on sisendiks «päris poliitikale», mis aga ise kogu ühiskonda puudutavaid otsuseid langetada ei suuda ega saa. Mulle tundub, et selline nägemus ei vaesesta mitte ainult vabakonna mõistet, vaid polii­tikat tervikuna.

Kui parlamentaarne ja erakondlik poliitika on küsimus vertikaalist, siis vabakond on poliitika horisontaalne mõõde, see, mis annab talle avarust, sidusust ja hõlmavust.

Üks vertikaalse nägemusega seotud probleem on see, et vabakonna ja avaliku võimu suhted on praegu raamistatud valdavalt avaliku võimu terminoloogias. See kirjelduskeel ei vasta sageli sellele, kuidas vabakonnas aktiivsed inimesed ise oma tegemisi näevad.

Tihti ei ole siin küsimus sugugi ainult selles, et erinevate perspektiividega inimesed mõistavad samu termineid erineval moel – mida nad kahtlemata teevad –, vaid selles, et neil erinevatel poliitika väljadel võib samal sõnal või terminil olla radikaalselt erinev sisu.

Üheks suurepäraseks näiteks on siin selline oluline sõna nagu «hääl», millel on eesti keeles kaks omavahel seotud, kuid siiski erinevat tähendust. Kodanikuna on meil justkui kaks erinevat häält – üks selline, mille me valimistel kellegi kasuks ära anname (ja mida näiteks inglise keeles tähistab sõna vote), teine aga see, mis võimaldab meil end teiste jaoks kuuldavaks teha (vastavalt inglise keeles voice).

Kui vertikaalse poliitika puhul on valuutaks hääl, mida saab valimiskasti lasta, siis vabakond põhineb kodanike häälte paljususel, häältel, mida ei saa kokku lugeda või üksteisele taandada. Siit saab ilmseks ka üks nende kahe poliitilise mõõtme pingekohti – vertikaalselt nähtud poliitika on ülespoole ahenev, mida kõrgemale seal liikuda, seda vähem erinevaid arvamusi ning seisukohti see võimaldab, seda vähem on seal ruumi horisontaalsele dimensioonile. Kuid demokraatia ei ole teadmiste valitsus, see on arvamuste valitsus.

Eestis on kodanikuühiskonna ja avaliku võimu suhetes paljud asjad üsna hästi, ja seda mitte ainult rahvusvahelises võrdluses, kus me selles osas sageli kiita saame. Üheks tunnistuseks sellele on muu hulgas ka tõsiasi, et ma täna siin seisan ja kõnelen. Ma ei esinda siin Eesti kodanikuühiskonda, vaid olen lihtsalt üks selle paljudest häältest, mis täna teie poole pöördub. Ja see on paljulubav algus.

Siin tahaks ma tulla tagasi nende kääride juurde Eesti inimeste väärtustes ja käitumismustrites, mida ma eespool mainisin. Kui me räägime kodanikuaktiivsusest tänapäeva Eestis, siis ilmselgelt ei ole asi selles, et inimesed ei tahaks ühiskonna asjus kaasa rääkida või neis osaleda. Kindlasti ei ole asi selles, et nad ei hooliks.

Küll aga tundub, et probleem on võimalustes – ja ma ei pea siinkohal silmas küsimust, kas kõigil on võimalus mingil moel kaasa rääkida, vaid küsimust, kui mitmel moel on meil kodanikena võimalik kaasa rääkida ja osaleda.

Küsimust, kas poliitika peaks olema vaid erakondade mängumaa, kas kaasamine on asi, mida saab teha ainult riik vabakonnaga, või äkki ka vastupidi – kas vabakond saab kaasata riigi? Kas avaliku võimu ja vabakonna koostööd saab näha ainult läbi kaasamise tähenduses «kuulame ära ja võimaluste piires võtame arvesse» või oleks võimalik sammhaaval ja laienevalt avada ka otsustamist ennast – nii, et vabakonna hääl oleks kuuldav läbi terve poliitilise protsessi, sihtide seadmisest ja probleemide piiritlemisest kuni lahenduste valiku ning nende elluviimiseni?

Kahtlemata tähendaks see tänases mõttes poliitilise välja radikaalset avardamist – ja ma saan aru, et see väljavaade võib tunduda hirmutav. Teisalt tundub mulle aga, et usaldus, mida ma oma sõnavõtu alguses mainisin, on kahepoolne asi.

Kommentaarid

Tõnis Lukas
IRL

Väikese ühiskonna ainu­ke võimalus on kasutada kõiki oma ressursse. Me ei tohiks tõmmata piiri «meie» ja «teie» vahele, me kõik oleme kodanikuühiskond. Ühiskond ongi tervik, muidu ei saaks seda sõna «ühiskond» seal kasutada.

Täna oli siin väike intsident. Keda te siin õigupoolest esindate, oli küsimus [protseduuriline küsimus Tarmo Jüristole – toim]. Võib-olla me tõesti oleme harjunud paragrahvi taga ja karva lõhki ajama – et peab olema kõik korra järgi, et kui on esindatus, siis peab olema õige inimene esindamas. See on nii. Natuke maad veel ja me jõuame tagasi ühe koloriitse poliitiku üteluse juurde, et las nad jäävad seal oma liistude juurde, mis nad tulevad siin poliitikast rääkima.

See oma mängumaa ettekujutamine on jällegi üks vale asi. Ma tuletan meelde, et kui kümmekond aastat tagasi ja isegi kaheksa aastat tagasi oli paaril tollal suurt rahvatoetust omanud erakonnal selline edupeapööritus või mis, aga igal juhul oli neil taotlus ka kohalikel valimistel valimisliidud ära kaotada. Et olekski ainult parteilised nimekirjad ja partei otsustaks n-ö totaalses vertikaalis, mis toimub, ka esindusdemokraatias. Õnneks see tollal läbi ei läinud.

Paul-Eerik Rummo
Reformierakond

Kodanikuühiskonna struktuur, toimimise viisid ja vormid on plahvatuslikult muutunud ja see vajab analüüsi ja mõtestamist. Ideede, informatsiooni, meeleolude, mõttevahetuste, algatuste, kõige selle, mis iseloomustab inimeste spontaanset ühiselu, levi ja toimimine on suuresti kandunud sellesse ruumi, mida juurdunud klišeega nimetame virtuaalseks, aga mis tegelikult on nii reaalne, kui veel olla saab.

Sotsiaalmeedia oma foorumite ja muu taolisega on teinud ühiskondliku suhtluse seniolematult dünaamiliseks ja mobiilseks ja, paradoksaalne küll, üheaegselt niihästi killustatuks kui ka seesmiselt läbipõimunuks. Formaliseeritud ja registritesse kantud selgepiiriliste organisatsioonide kõrvale on astunud kiiresti tekkivad, muutuvad ja kaduvad ad hoc aktsioonid ja üheteemaklubid netis ja mobiilivõrgustikes.

Kõigest sellest pole ega saagi olla märki eelmisel aastatuhandel sigitatud kodanikuühiskonna arengukontseptsioonis. Aga seda muutust arvestamata pole tänasest ja homsest tsiviilühiskonnast tegelikult üldse võimalik rääkida, veel vähem seda kuidagi arendada või mõtestada.

Aadu Must
Keskerakond

Kodanikuühiskonna peamine nurgakivi – ja nii räägivad meile seda ka Euroopa kolleegid ja targad raamatud – on kohalik omavalitsus, ka Eestis, nii ajaloos kui praegu. Eesti riiklik iseseisvus oleks üldse mõeldamatu meie rahva eelneva poolesaja-aastase omavalitsuskogemuseta.

Just omavalitsuses õpiti ära, mis on poliitika, mis on demokraatia, mis on demagoogia, mida tähendab maksustamine, mida eelarve, mis asi on enamus või vähemus, mis asjad on kompromissid. Poliitikud teavad, et eri võimude, sh seadusandliku ja täidesaatva võimu, aga ka kohaliku omavalitsuse ja keskvõimu vahel eksisteerib paratamatult vastasseisu ja teatud rivaliteetigi. Ja vaat siin need Eesti omapärad algavadki!

Tori Põrgu mütoloogias, mis on ammendamatu poliittehnoloogiate kogemuste kogu, on keskseks tegelaseks Vanatühi. Kui tema käest küsiti nõu, mida teha siis, kui poisivolask on juba suur, aga lugeda ei oska, soovitas Vanatühi ruttu uue lapse teha – meeldivam ja ehk oskab see kohe lugeda. Umbes nii üritame meie kodanikuühiskonda arendada – puutüvest ei räägi, aga lehtedest ja ehetest meeldib meile küll rääkida.