FOTO: Repro

Iga mõne aasta tagant pääseb avalikkuse ette mõni entusiast või lausa grupeering, kes väidab, et maailma lõpp on kohe-kohe kohal. Üks kuulsamaid maailmalõppe peaks saabuma juba selle aasta 21. detsembril, sest maiade kalendris lõpeb siis üks pikem periood, umbes nagu meie millenniumivahetus. Huvitavalt kombel leiavad sellised meelevaldsed väljaütlemised hulga kajastamist ja toovad kaasa palju paanikat. Paraku ei vaevu enamik küsima, kas maailmalõpp on tõepoolest tulemas.

Ja kui küsidagi, siis tüüpiline teadlase vastus kõlab ilmselt: «Jah, on, aga…», millele järgnevat ei viitsi enam keegi kuulata või lugeda. Ometi on just see «agale» järgnev osa tihtipeale kõige tähtsam. Teema valik polegi oluline – olgu selleks maailmalõpp või midagi muud –, kuid teadlast tasub kuulata. Väikeseid «maailmalõppe» toimub kogu aeg. Iga päev hääbub mõni liik, sureb välja mõni keel ning majanduseski on oma mõõnad, mis mõnikord päris maailmalõpuna tunduvad.

Kui nüüd minna tagasi maailmalõpustsenaariumide juurde, mis tavainimese jaoks on tunduvalt atraktiivsemad kui tihti abstraktsena näiv teadus, siis mis saab juhtuda? Vaatleme mõnd võimalikku stsenaariumi, jättes kõrvale inimkonna võimekuse teha massisuitsiid tuumarelvade abil.

Esiteks gammasähvatus. Gammakiirgus on elektromagnetlaine, seega valguse sugulane, kuid röntgenkiirgusest veel kalgim. Inimkond sai sellise surmastsenaariumi võimalikkusest teada alles 1967. aastal, mil niisugust nähtust esimest korda registreeriti. Otse loomulikult otsisid USA luuresatelliidid toona kosmoses märke hoopis teistsugustest ohtudest ehk siis infot Maa peal tehtavate tuumakatsetuste kohta. Kogemata avastasid nad hoopis ülivõimsad kosmilised gammakiirguse pursked.

Miks või kuidas täpselt need tekivad, ei ole siiani teada, eksisteerivad vaid hüpoteesid. Seni registreeritud pursked on aset leidnud meie jaoks ohutus kauguses – tähtedel, mis on enamasti nii kaugel, et enne sähvatust pole neid näha isegi kõige suuremate teleskoopidega. Võimalik, et kuskilt valgusaastate kauguselt on mõni gammasähvatus juba meie poole teel, aga on ka võimalik, et oleme elama sattunud universumi rahulikku piirkonda. Igal juhul on tegemist ühe maailmalõpuvõimalusega, mis ei hüüa tulles.

Teine oht, mis võib hävitada elu, peitub Maa sees. Maa sees aset leidvad protsessid hoiavad alal Maa magnetvälja. Seda, et Maa magnetväli on aegade jooksul korduvalt suunda muutnud ning seejuures periooditi üldse puudunud, on teadlastele selge. Pikaajalist magnetvälja puudumist peetakse aga elu hävitavaks. Miks? Nimelt kaitseb Maa magnetväli meid päikesetuule eest. Päikesetuul iseenesest pole midagi muud kui ports väga kiiresti liikuvaid laetud osakesi. Magnetvälja kadudes jõuaksid need osakesed Maale ja põhjustaks mutatsioone nagu radioaktiivne kiirgus ikka.

Esialgu kaitseks meid muidugi atmosfäär, kuid ajapikku puhub päikesetuul ka selle minema. Atmosfääri ärapuhumine võtab inimese mõistes väga kaua aega. Teadlased arvavad, et Marssi tabas kunagi magnetvälja kadumine. Marss kaotas oma magnetvälja umbes 3,5 miljardit aastat tagasi, praeguseks on ta pind kuiv, atmosfäär väga hõre ning koosneb üksnes rasketest gaasidest.

Kolmas maailmalõpu teooria on tunduvalt tõenäolisem ja paremini ennustatav kui eelnevad. Nimelt on inimesed avastanud seaduspära tähtede käitumises ja ilmneb, et meie oma hea ja soe Päike muutub vananedes meile vastikuks punaseks hiiuks. Teadlaste ennustuste järgi lõpeb Päikese stabiilne periood umbes viie miljardi aasta pärast.

Selleks ajaks on Päike kaotanud umbes 30 protsenti oma massist ja planeedid käivad väiksema gravitatsioonilise tõmbe tõttu temast kaugemalt mööda. Punase hiiu staadiumis paisub Päike 250 korda suuremaks, kui ta on praegu.

Mis planeedist Maa täpselt saab, pole teada, kuid üks on selge – aset leiavad drastilised muutused. Kui Päike Maad endasse ei neela, keedab ta Maal ära kogu vee. Selliste temperatuuride ja veepuuduse juures ei saa elu meile tuntud kujul kuidagi eksisteerida.

Juhul kui peaksime Päikese punaseks hiiuks muutumisest kuidagi imekombel pääsema ja suudaksime universumis ringi rännates leida endale sobivaid energiaallikaid, tabab meid hiljemalt saja nulliga aasta pärast kindel surm. Nimelt on arvutuste kohaselt selleks ajaks kõik tähed ära põlenud ja kogu universumi temperatuur ühtlaseks saanud. Energiaallikaid enam pole. Kõik protsessid seisavad. Saabub universumi soojussurm.

Seega, teaduse seisukoht on, et maailmalõpp on möödapääsmatu, aga tuleb tõenäoliselt väga pika aja pärast. Kas peaksime selle pärast muretsema? Arvan, et mitte.

Oleks ju tore, kui peale tuttava IT-mehe oleks kõigil ka mõni vähemasti pooltuttav teadlane, kelle poole pöörduda, kui enda mõistus otsa saab. Teadlasi tasub kuulata, sest kuigi maailmalõpp on möödapääsmatu, jõuab järele jäänud aja jooksul veel palju korda saata.

Järgmisel reedel kulmineeruv selleaastane festival «Teadlaste öö» keskendub maailmalõpu teemale.