Andra Veidemann: diagnoos - ebaõiglane ebavõrdsus

Andra Veidemann Foto: Liis Treimann

Küllap pole mõtet kulutada lugeja aega ja leheruumi sellele, et tõestada: absoluutset võrdsust inimeste vahel olla ei saa. Nii nagu ei ole kahte ühesugust lehte ükskõik millisel taimel või puul, nii ei ole ka kahte täpselt ühesuguse välimuse, võimete ja oskustega inimest. Kui võrdlust loodusega või looduses jätkata, võiks inimest võrrelda kultuurtaimega, kellel on küll kõik paljunemiseks ja levimiseks vajalikud omadused, ent ringi tuleb nendega käia sarnaselt inimlastega, et nendest tugevad ja kaunid lilled, vilja­kandvad puud ja põõsad kasvaksid.

Kuid rohuaeda ennast võib kujundada ja pidada erinevatest põhimõtetest lähtudes: alates sellest, kas säilitame vanu, eesti taludele iseloomulikke põhimõtteid ja taimekooslusi või võtame ette ilusad välismaa ajakirjad, toome peenemast istikuärist ennenägematute ja -kuulmatute liikide istikud ning vanad, kidumise märke ilmutavad, ent kodumullas kohanenud eksemplarid lennutame kompostihunnikusse, et nii mõnigi kord hiljem imestades tõdeda: just kompostihunnikul on meie vana, väljapraagitud taimeke tubli elujõu sisse saanud.

Niisiis julgen ma üht rahvast või riigi elanikkonda võrrelda ühe keskmiselt elujõulise rohuaiaga, milles ei ole kunagi kõik ühtemoodi, ja ometi hooldame ja kastame teda kui üht tervikut, lähtudes esivanemate kogemustest, tarkadest aiapidamisõpikutest ja oma kõige paremast äratundmisest. Ühiskonnas on see ennekõike teadmiste, väärtuste, huvide küsimus, mida teatud mööndusega ka ideoloogiateks võib nimetada.

Kui puulehtede võrdlemine igapäevaelus tundub klaaspärlimänguna, siis aiapidaja oskusi, töövahendite ja väetiste kasutamist võib ja tulebki kaaluda ja võrrelda, et taimedele oleks loodud antud tingimustes ja võimaluste juures parim kasvukeskkond. See omakorda eeldab võimalust valida süsteemide vahel, ent ka kindlat meelespidamist, millises kliimavöötmes me elame.

Järgmine võimalus näidata riigi ja ühiskonna «pidamise» teadmisi ja oskusi seisab meil ees eeloleval aastal kohalike omavalitsuste valimisel. Esmapilgul tundub võimalus valida süsteemide vahel fiktsioonina, sest omavalitsused on eri suuruse, erinevate võimaluste ja sellest tulenevalt ka erineva arengutasemega.

Tundub ju loomuldasa absurdne võrrelda pealinna ja Tartut ümbritsevaid omavalitsusi Eesti ääremaadel asuvate omavalitsustega. Kõnelemata sellest, et ülemkärner ehk riigivalitsus ei ole ei seadusandlikus tegevuses ega ka omavalitsuste rahastamises neid lausa silmatorkavaid erisusi arvestanud.

Pigem eeldatakse, et nõrgemad on sunnitud kas pankroti välja kuulutama või teiste omasugustega «vabatahtlikult» ühinema. Seega ei ole ka suuremat mõtet koostada tabelit selle kohta, millises vallas või linnas on võim ühe või teise erakonna käes. Järjest süveneva tsentraliseerimise tõttu mitte üksnes meie riigis, vaid lausa globaalsel tasandil on ju mõttetu otsida ja võimatu leida Eestist isamaalist, sotsiaaldemokraatlikku või keskerakondlikku valda, kus asjad oleksid korraldatud ühe või teise parteiprogrammilise «kümne käsu» järgi. Kui, siis ehk ainult Tallinnas.

Emori viimase avaldatud arvamusuuringu põhjal võiks eeldada, et meie kodutanumal usutakse tänaseni Frances Fukujama möödunud sajandi 90ndate alguse loosunglikku tõdemust, et ajalugu on lõppenud, kõige elujõulisem ideoloogia koos kõige paremini töötava friedmanistliku vabaturumajanduse mudeliga on saavutanud lõpliku võidu kõigi tagurlike jõudude üle ja kõik ülejäänud tuleb lennutada meie neoliberalistlikust rohuaiast prügimäele. Miks muidu ei oska 40 protsenti küsitletutest määratleda oma poliitilist eelistust.

Tõsi, Eesti põhiseaduses kõneldakse mitmeparteisüsteemist ja avaldatakse toetust leppedemokraatiale, kuid milleks kulutada kallist aega demokraatlikele protseduuridele ja uute ideoloogiate väljamõtlemisele või n-ö vanade reanimeerimisele, kui rahapuu kasvab Reformierakonna iluaias ja see näikse nii hästi vilja kandvat, et jätkub lausa õukondlike toreduste peale kulutamiseks. Hoopis tõsisemat analüüsi nõuab aga asjaolu, et nende inimeste hulk, kes täna ühtegi parteid ei valiks, kasvab samuti järjepidevalt. Miks?

Kas peapõhjus on selles, et erakonnad ei ole suutnud selgelt ja arusaadavalt kuuldavaks teha nende välja töötatud ja sõnastatud alternatiive? Esindusdemokraatia tingimustes, kus toimib põhimõte «võitja võtab kõik», on see väga raske, kuid siiski mitte võimatu ülesanne. Meie senine poliitiline praktika näeb aga välja nii, et võitja(d?) seab valimistevaheliseks perioodiks eesmärgid (meil on ju n-ö projektipõhine juhtimisstiil), mida ta teisi võimalusi arvesse võtmata ehk opositsiooni seisukohti läbi analüüsimata hakkab ka ellu viima.

Lugeja võib ju mõelda, et kui riigikogus istub 101 väljavalitut, siis peaks arutuse all olema ka rohkem lahendusvariante kui ainult võimuparteide oma. Eks on olnudki, kuid enamus ju otsustab, mida võtta ja mida jätta. Ja kui mõni idee ka opositsiooni poolelt võimulolijate tähelepanu pälvib, siis käib see kõigepealt läbi valitsuse ideoloogilisest sulatusahjust ja võtab teinekord sellise kuju, mis algselt väljapakutule hakkab selgelt vastu tegutsema (nt sotsiaaldemokraatide omaaegne emapalga-idee). Toodud näide on aga oluline sellegi poolest, et õige idee vales kontekstis ei õigusta end kuigi kaua.

Nagu varalahkunud rahvastikuteadlane Kalev Katus väitis, ei olnud meie vahepealse suurema sündimuse põhjuseks mitte ennekõike reformierakondlaste (?) juurutatud emapalk, vaid laulva revolutsiooni aegse suurearvulise põlvkonna jõudmine ikka, kus hakati ise lapsi soetama. Küll aga võib majanduslike olude järsk halvenemine ja suhtelise vaesuse suurenemine tuua endaga kaasa väiksema peremudeli eelistamise. Nii see nüüd ka sünnib. Väljarändajatest kõnelemata. Meie neoliberalistid otsustasid seda «viga» parandada sellega, et tõstsid emapalga ülemmäära, jättes alammäära endiseks!

On päris huvitav näha, kuidas väheste inimeste paranenud rahalised tingimused ärgitavad vaesemaid peresid lapsi sigitama! Ei ole mingit põhjust arvata ka, et juhtiva võimupartei suurejooneline idee väiksema sissetulekuga perede lastetoetustest – igale lapsele ca 19 eurot lisaks –  tooks õnne meie õuele, kui majanduslik ja sotsiaalne mudel jääb endiseks. Ka see on kahjuks üksnes poliitiline illusioon.

Lahtiseletatult: vähema sissetulekuga, sageli lasterikkad lapsevanemad kulutavad ühe poeskäiguga käibemaksuga koormatud ja järjest kallinevaid toiduaineid ostes selle «sülle kukkunud» raha kohe ära ja järgmisel korral maksavad juba oma kasinatest sissetulekutest kaupmeestele, riigile jne peale. Kui tõstetaks rikkamatel tulumaksu (nagu on tehtud emapalgaga) ja vähema sissetulekuga inimesed ei peaks seoses pidevalt tõusvate hindadega maksma järjest suuremaid summasid esmatarbekaupadelt käibemaksuks, siis oleks lastetoetuste tõstmisel juba arvestatav mõte.

Või on Emori toodud 40 protsendi segaduses olevate valijate põhjus keskklassi huvi vähenemises poliitikas kaasarääkimise vastu? Selle hästi toimetuleva kapitalistliku riigi kõige suurema ja ka ühiskonda tasakaalustava sotsiaalse kihi murenemisele ja vähenemisele USAs on osutanud maailmakuulus majandusteadlane Jo­seph Stiglitz oma käesoleval aastal ilmunud raamatus «The Price of Inequality» («Ebavõrdsuse hind»).

Sealt leiate näiteks vastused küsimusele, miks just pärast viimast suurt majanduskriisi on läinud nii, et vaesemad on jäänud vaesemaks ja nendele on hulgaliselt lisandunud enne n-ö normaalselt toime tulnud inimesi, aga väikesel osal jõukatel inimestel, firmadel, organisatsioonidel (nt pangad) on sissetulekud hoopis kasvanud. Miks vähenenud palga eest peab sageli rohkem tööd tegema kui enne kriisi? Üks näide selle põhjuse kohta: buumi ajal ostetud kinnisvara on kaotanud märkimisväärse osa oma väärtusest, kuid pangad nõuavad oma laenu tagasi koos mulliga.

Stiglitz seletab ära ka selle, miks üks neoliberalistliku ideoloogia nurgakivi – rahaline motiveerimine – on viinud väheste omakasupüüdliku tegutsemiseni, realiseerimaks «parimat» turumudelit, kus konkurente ei olegi, vaid valitsevad monopolid. (Eestis sobib selle näitlikustamiseks hiljuti meieni jõudnud teade monopoolses seisundis oleva Tartu Milli jahu hinna tõstmisest ligi veerandi võrra!) Kõik Stiglitzi analüüsitu tuleb tuttav ette ja ilmselt ei iseloomusta ainult Ameerika Ühendriikide arengut puudutavaid probleeme, vaid kehtib paljuski ka neoliberalistliku ideoloogia all ägava Eesti kohta.

On huvitav teada, millist rohtu süveneva ebavõrdsuse leevendamiseks pakuvad eelolevatel valimistel erakonnad, aga ka vabakonnad ja kõik veel poliitikat jälgida jõudvad ja sellest huvituvad riigikodanikud. Valimiskampaaniate ajal pole mõtet lugeda ja vaadata valimisloosungeid ja fotošopitud kandidaatide pilte.

Keskenduda tuleks hoopis küsimusele, kelle huvides tegutseb üks või teine poliitiline jõud. Paraku ei aita ka süüvimine parteide programmidesse, sest nagu kogemus on näidanud, muudavad poliitilised diilid neis deklareeritud seisukohti teinegi kord tundmatuseni. Ent vajadus tervikut haarava, praegu kehtivat ebavõrdsuse paradigmat muutva programmi väljapakkuva(te)  poliitilis(t)e jõu(dude) esilekerkimise või eristumise järele kasvab tundidega.

Nõnda küsigemgi lõpuks aiandust iseloomustavaid mõisteid uuesti kasutades: kellel jagub komposti ka kultuurtaimedele peale rahapuu, sest viimane näikse kõige paremini kasvavat ennekõike teiste taimede kõdunemisest tekkinud huumusel?