Ettevõtja Meelis Niinepuu. FOTO: Margus Ansu

*) Autor kasutab sõna «pederast» Peeter Võsa avalduse järgi «homoseksualisti» tähenduses

Rahvas on rääkinud: pederastidel tulevad pruunid lapsed. Nõnda väljendus Peeter Võsa ühes hiljutises Kanal 2 saates. Arvestades Kanal 2 populaarsust ja vaadatavust, näib suur osa eesti rahvast selle väitega ka nõustuvat. Näiteks pole ilmunud ühtegi arvamusartiklit või televaataja pretensiooni, mis on ometi ju ka kõige pisemate teemade puhul nii tavaline.

Alles hiljuti põhjustas televaatajates suurt pahameelt üks ETV olümpiastuudio saarlane, kes ei rääkinud nõudliku televaataja jaoks piisava tasemega kontinentaalmurrakut. Äkki oli ka pederast? Vähestena on viimastel päevadel Võsa avalduse suhtes tülgastust väljendanud Ene Ergma ja Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise programmi juht Marianne Meiorg.

Teadagi, küllap on ka nende orientatsiooniga midagi lahti. Kanal 2s ei tekitanud saatelõigu eetrisse laskmine erilisi eksistentsiaalseid küsimusi, sest toimetaja oli samal ajal koos kolleegidega naerust kõveras laua all.

Rahvas on rääkinud: homod on oht julgeolekule ja eesti asjale. Kuidas muidu seletada, miks me ei anna geidele õigust abielluda või lapsendada? Abielu abieluks, see pole enam cool isegi normaalse seksuaalsättumusega inimeste jaoks. Aga lapsendamine?

Küllap on riik vaadanud ja kuulanud pealt lisaks ärimeestele nii mõnegi pederasti magamistuba ja teab, millised orgiad seal aset leiavad. Ja kuidas me siis kisume maimukese välja riiklikku turvalisust täis lastekodust ja asetame ta pedekodusse? Teadagi, kasvatavad siis muidu igati rõõmsast ja rõõsast lastekodulapsest pederasti.

Kahjuks ei leidu ka hiljutises sotsiaalministeeriumi geiteemalises luulekogus «Kooseluseaduse kontseptsioon» ühtegi näidet neist õnnetutest lastest, kes Rootsi, Iirimaa ja Taani igati seaduslikes pedeperedes kasvades on langenud pedofiilia ohvriks ja seeläbi lõpetanud kahetsusväärselt pederastina.

Tabasin end pärast ministeeriumi teose sirvimist mõttelt: äkki neid õnnetuid lihtsalt ei ole? Samuti ei õnnestunud mul siseministeeriumist saada statistikat viimastel aastatel pederastide poolt toimepandud rünnetest heterote vastu. Äkki nad ei ründagi tavalist inimest? Tabasin end mõttelt, mis õigele kristlasele ja heterole au ei tee. Puhtteoreetiliselt võib eksisteerida võimalus, et osa geisid on võimelised hoolima, armastama, maksma makse ja kasvatama lapsi. Kas see on võimalik?

Eesti ühiskond kardab pederaste paljuski sarnastel põhjustel nagu surma. Et kirjeldada surma, peaks kirjeldaja olema kõigepealt surnud. Seevastu pederastide tundmaõppimiseks on meil laiemad võimalused. Piinlik tunnistada, aga ka minu tutvusringkonnas on mitu pederasti.

Ümberilmapurjekal elasin näiteks mitu nädalat samas kajutis ühe sellisega. Alguses oli muidugi hirm suur. Valvasime meeskonnaga ööd-päevad kordamööda üksteise järel. Pärast selgus, et oli täitsa tore inimene, ei tahtnudki meiega seksida. Lisaks püsiv töökoht, oma eluase, kaks hoolitsetud koera (üks varjupaigast) ja maksud makstud. Sellise kätte usaldaks lastekodust ükskõik millist värvi lapse.

Ühes 2007. aasta intervjuus ütleb peapiiskop Põder: «Kirik võiks suhtuda homoseksuaalidesse samamoodi hoolivalt nagu teistesse inimestesse, kuid neid võiks püüda juhtida oma orientatsiooni muutma. Kui nad aga oma orientatsiooni ei muuda, siis ei tohiks kirik neid häbimärgistada, sest on palju teisi käitumisviise, mida me ei tuleta kogu aeg meelde!» Sellise kristliku lähenemisega võiksime enne surma pederastidega ehk rahugi sõlmida, keskendudes saavutustele omaenese magamistoas. Aamen!