Mart Kadastik

FOTO: Toomas Huik

Mart Kadastik kahtleb, kas arstide streigi algatajad on ikka põhjalikult läbi mõelnud, mida nad saavutada tahavad ja mis võib aktsiooni tegelikuks tagajärjeks kujuneda.

Särk, mida kannavad arstid, on minu ihule väga lähedal. Mu lähedaste seas on nii palju arste, et nende suurem palk oleks suur rõõm ka mulle. Ent lisaks korralikule töötasule väärivad arstid tasakaalukaid eestkõnelejaid. Kahjuks teeb retoorika, mida streigihoos Eesti Arstide Liidu juhtkond pruugib, nõutuks.

Mida arstide liit arstide kasuks tahab? Ühtaegu rohkem palka ja vähem tööd, reformida tervishoiusüsteemi ja kaitsta patsientide huve. Soove ühendab pärismure: arstide massiline lahkumine Eestist. Kukub natuke kentsakalt välja, aga nii see on: arstid nõuavad, et riik peataks nende lahkumise.

Loomulikult on lahkumine probleem. Kõigil elualadel, kus kutseoskused ei ole rahvuspõhised ja naabruses leidub rohkem võimalusi, on see probleem. Tunnistagem ka, et Soome ahvatlusega – palk neli-viis korda suurem – ei suuda Eesti riik niipea konkureerida. Või kui üritaks, siis tuleks ohverdada mitmed teised eluvaldkonnad.  

Aga palk, nagu kinnitab arstide liit, ei ole ainutähtis probleem. Veelgi enam muserdab arste ülekoormus. Tõepoolest, praktika, mille järgi öövalve lõpetanud arst peab hommikul asuma operatsioonilaua taha, on ebanormaalne. Kui väsinud veoautojuhti ei lubata rooli, siis arstilt eeldatakse, et ta on suuteline patsientide elu eest eksimatult seisma ööpäev läbi, ja veel järgmine päev otsa ka. Oma tööd südamega võttev arst ei loe tunde, ning kahjuks ei loe neid tunde ka palgaarvestajad. Haiglajuhte võiks töö sellise korraldamatuse pärast süüdistada vastutustundetuses. Tulekski süüdistada, sest väsimuse riskid – nii haigete kui arstide tervisele – on tohutud. Aga kus on väljapääs?

Arste napib. Tartu täiendab oma ridu Ida-Virumaalt kaaperdatud arstidega, Ida-Virumaale värvatakse arste Venemaalt. Arstide, eelkõige heade arstide hulga olulist kasvu oleks aga naiivne loota. Jääb üle ainus võimalus: vähendada meditsiiniteenuste mahtu, teisisõnu arstiabi kättesaadavust. Kui see on arstide liidu ettepanek, siis tuleks see ka ausalt välja öelda. Nendes eeskujulikes riikides, kus arstid töötavad mitu korda vähem ja teenivad mitu korda rohkem kui kolleegid Eestis, on ka ravijärjekorrad mitu korda pikemad.

Mida mõeldakse tervishoiusüsteemi reformi all? Ilmselt haiglavõrgu radikaalset tsentraliseerimist, väiksemate haiglate sulgemist. Võib-olla on see otstarbekas, vältimatu samm. Aga kui arstide esindusorgan seda soovib, siis tuleks ka ausalt öelda: nii kaugeneb arstiabi inimestest veelgi. Ja siis võiks ühiskond arutada, kui kaugele see abi tohib minna. Kas eestlane peab hakkama taas põllu peal sünnitama?

Võib-olla rohkem kui revolutsioonilisi muudatusi vajab Eesti meditsiinisüsteem asjatundlikumat järelevalvet ja vajadusel remonti. Tartu Maarjamõisa haiglas ei saa kirurg patsienti opereerida, sest «plaan on juba täis», st raha enam ei ole. Siis suunab kirurg Tartu haige Valka, ja sõidab sinna ise teda lõikama – Valga haiglal ei ole plaan veel täis...

Selline jaburdus ei ole ammu enam avalik saladus, see on meie meditsiinisüsteemi endastmõistetav osa. Ent ei haiglajuhid ega haigekassa ega ka mitte arstide liit pole süsteemisisest ressursside raiskamist oluliseks teemaks pidanud. Kõik vaatavad tardunult kaugele ja kõrgele ning ootavad poliitilist tahet kui mingit üleloomulikku ilmutust.

Kui arstide liit ootab avalikkuselt palgaläbirääkimistel tuge, siis tuleks arstide tasustatus läbipaistvamalt esitada. Ei piisa teadmisest, et ülikooli kliinikumi arstide keskmine kuupalk on 2148 eurot. Palgad erinevad kordades, nende põhjendatus on ebaselge arstidele endile.

Igaühel võiks tekkida mõte: kui Soome haiglad nii energiliselt Eesti arste üle meelitavad, siis järelikult on sealses meditsiinisüsteemis midagi mäda. Kuhu on kõik Soome arstid kadunud? Kaadriaugud Soome haiglates on tekkinud kahel põhjusel. Esiteks, soomlannadest arstid ei taha töötada täiskoormusega, iseäranis keelduvad nad öövalvetest. (Öövalved ongi eestlaste põhiline leib.) Soome naisarstid lepivad väiksema sissetulekuga – mis on siiski piisavalt suur – ning eelistavad rahale vaba aega koos perega.

Soome on heaoluriik, Eesti ei ole. Aga mitte väga ammu mindi Soomest massiliselt Rootsi, sest Rootsis leidus tööd, mille eest maksti rohkem ja mida rootslased ise ei tahtnud teha. Nüüd lähevad rootslased Norrasse, sest norralastele on hea elu veelgi enam meeldima hakanud. Nad ei ole enam motiveeritud – millise tahes palga eest – rasket tööd tegema.  

Põhjamaade sotsioloogid kardavad, et töötahte puudumine võib praegustele heaoluriikidele juba lähitulevikus saatuslikuks saada. Ja siis peavad ka soomlased oma vajadusi ja võimalusi kokku viima, mis tähendab eestlastele meretaguse tööturu ahenemist.  

Teine põhjus, miks Soomes arste ei jätku, tuleneb nooremate ja haritumate inimeste jäämises või siirdumises Lõuna-Soome. Helsingis saadakse hakkama Eesti arstideta, Oulus, Seinäjoel või Joensuus mitte. Põhja-Soomes pakutakse noorele soomlasele väga head palka, ikkagi ta sinna ei lähe. Keskkond on määrav argument. Sama probleem on ka Eestis. Kui Tartu ja Tallinna haiglates ei leidu vaba töökohta, siis eelistab ülikooli lõpetanud arst töötada pigem Kajaanis kui Kohtla-Järvel (hea palk veel pealekauba).

Kui lennudispetšerid streigivad, on rahval raske neid mõista. Neil ju niigi kõrged palgad. Aga lennudispetšereid reisijate pahameel ei häiri, õigupoolest seda nad ära kasutavadki. Dispetšerid istuvad oma tornis, kuhu kodanikke ei lubata.

Arstid ei tööta eebenipuust tornis. Arst ja haige suhtlevad vahetult, arst vajab haige usaldust. Ei usu, et streik – vähem või rohkem inimeste tervise arvel – seda usaldust kasvatab. Vähemasti võiks arstide liidu põhjendustes olla rohkem ühiskonna kui terviku tajumist ja enesekriitilist sissevaadet ning vähem silmakirjalikku populismi.

Arstide liidu juhid on väitnud, et lahkuvatest arstidest 20 protsenti läheb Eestist ära seetõttu, et meedia on loonud meditsiini ümber negatiivse fooni. Kui streik halba fooni laiendab, võib lahkumise mõte senisest sagedaminigi teoks saada.

Kuidas peavad niigi ülekoormatud arstid vastu streigi ajal «keelatud» töö kuhjumisele pärast streiki? Mis peaks muutuma ühe tavalise arsti elus tänu streigile? Kas streik lugeda võidukaks, kui minister Hanno Pevkur avab arstide liidu presidendile Andres Korgile oma kabineti ukse? (Mäletatavasti on Andres Kork valitsuskabinetis juba istunud, tervishoiuminitrina.)

Õdede ja hooldajate probleemid vajavad teist, hoopis teist juttu.